LAHKUMINEK (Asghar Farhadi, 2011)

Eesti kinodes jooksev Iraani film on haruldus, sõbralike vennasrahvaste filmide sildi all linastus neid kunagi nõukogude ajal, vahepeal on oma traditsioonidega Iraani kinokunstiga saanud tutvuda peamiselt filmifestivalide ehk siis PÖFFi vahendusel. Ja võib olla pole seetõttu tundmatud ka sellised nimed nagu Mohsen Makhmalbaaf, Jafar Panahi või Abbas Kiarostami. Vähestel Iraani filmitegijatel on aga õnnestunud läbi lüüa väljaspool Iraani. Ehkki viimase kümne aasta jooksul on Iraani filmid võitnud filmifestivalidel auhindu peaaegu igal aastal, ei riski levitajad islamikultuurist pärit kunstnike töid sisse osta. Iseasi, kui film valmib juba mingis teises riigis.

Asghar Farhadi puhul on tõkked murdnud Ameerika Filmiakadeemia, kes otsustas tänavuse parima võõrkeelse filmi auhinna anda Farhadi filmile „Naderi ja Simini lahutus“, meie levis kannab film pealkirja „Lahkuminek“. See on pealkirjana filmis toimuva edasiandmiseks ka mõnevõrra täpsem, kuna film räägibki mitte niivõrd lahutusprotsessist, vaid ühe abielupaari lahkukasvamisest. Vaatajale antakse kaasamõtlemiseks üks episood 13 aastat koos olnud abielupaari elust, mis võib saada otsustavaks ka nende lahutusprotsessis.

Simin on andnud sisse lahutustaotluse, kuna mees keeldub temaga välismaale kaasa tulemast, nüüd peab otsustama nende 11-aastane tütar, kelle juurde jääda. Välismaale tahab Simin minna seetõttu, et ei pea oma kodumaal elamist enam võimalikuks, mures on ta ka tütre tuleviku pärast ja keeruka viisaprotsessi on ta ette võtnud just selle jaoks, et perele paremat tulevikku tagada. Naderi hoiab aga kodumaal Alzheimeri tõbe põdev dementne isa, keda ta kodus hooldab. Filmi raamiks ongi tütre Termeh' otsustus – film algab ühe ja sama tõdemusega, et tütar peab nüüd ise valima. Vahepealse aja sisse, mis ilmselt hõlmab paari nädalat, mahub aga paljut, mis paari kord teineteisele lähemale, kord aga taas kaugemale viib. Tihe dialoog, täpselt läbimõeldud rütm ja lavastus, selged karaktekrid ja väga head näitlejatööd annavad meile edasi rasketest teemadest tihke loo. Võtmesõnadeks võiksid olla – uhkus ja ausus. „Lahkuminek“ on film inimese sisemisest moraalist ja eetikast, mis on tihedalt seotud traditsioonide ja religiooniga. Samas on Farhadi filmi sõnum kultuurideülene, see on film inimesest, tema väiklusest, isekusest ja suuremeelsuse võimalikkusest. „Lahkuminek“ on realistlik nii vormiliselt kui ka sisuliselt – rasked teemad on edasi antud tõsielule võimalikult lähedases laadis, laskumata sealjuures siiski piinlikesse üksikasjadesse. Suur roll on näitleja näoilmetel, tagasihoidlik kaamera annab edasi seda, mis on hetkel kõnekaim ja me saamegi elulised tegelased elulistes olukordades, ning vaatajal pole põhjust kahelda milleski, mida ta näeb.

Ehkki toimuva põhjused on sügavalt kinni sellessamas, Õhtumaa eest üpris suletud ühiskonnas ja selle kultuuris, on „Lahkuminek“ arusaadav ka teises võtmes – Farhadi portreteerib tavalise linnastunud keskklassi elu, olukordi, mis võivad ette tulla igas maailma punktis, poliitilisele olukorrale vaatamata. Ning sellelt pinnalt jõuab film küüne alla ka küünilisemaile vaatajale. Samas aga on filmis mitmeid aspekte, mis viitavad just islamimaailmale ja Iraanile. Selles suhtes meenutab Farhadi film Nõukogude aegset kinokunsti NSV Liidus, filme, mis rääkisid esmapilgul millestki väga argisest nagu armumine tööpostil, lapsepõlv või unistused, kuid tegelikult kandsid ka teist sõnumit, mida isegi autorid ise ei pruukinud filmi tehes taibata. See on aeg ja koht, milles töö valmis. Nõukogude Liidu puhul oli see inimest, tema vaba tahet ja inimlikkust maha suruv suletud režiim. Iraani puhul on olukord isegi keerulisem, sest lisandub religioon, mis on pandud tööle sellise repressiivse režiimi kasuks. Ka „Lahkuminekus“ ei saa vaataja täpselt teada, mis selle kauni paari nii kaugele viis. Põhjustele viidatakse vaid filmi algusminuteil ja seda teemat rohkem ei puudutata ning lahenduse ja vastuseta see jääbki. See, mida filmis näeme, ongi laiendus sellelesamale lahutuse/ lahkumineku põhjusele, illustratsioon Simini vaatenurgale, miks ta oma kodumaal oma perele tulevikku ei näe. Selles perspektiivis saavad filmi tegelastest võrdkujud riigi, maa ja rahva ees seisvatele poliitilistele probleemidele, mille lahendamine on paratamatu ja kus kohtumõistjaks on Aeg.

(Delta, 18.mai)