IGAÜHEL OMA LUGU (Stories We Tell. Sarah Polley, 2013)

Kanada kineast Sarah Polley alustab oma filmi “Igaühel oma lugu” ( Stories We Tell) tsitaadiga Margaret Atwoodilt, kes viitab lugude tekkimiseks vajalikule distantsile, eemaldumisele, või isegi võõrandumisele loo ainesest. Sarah Polley ühelt poolt küll järgib seda printsiipi, kuid samas ka eksib selle vastu, tuues halastamatu järjekindlusega esile omaenda pere varjatud saladusi ja nõudes ülestunnistusi ka siis, kui see võib olla polekski enam vajalik. Samas jääb Polley delikaatseks ja inimlikuks, ega hakka kohtumõistjaks. Ta katsub autorikeskse dokumentaalfilmi eetilisi piire, kuid teeb seda filmi ja loo ning kaudselt ka iseenda huvides. 
“Stories We Tell” - “Lood, millest me räägime” on lood, milles me elame. Igaühel on oma varjatud saladused ja see seobki vaatajat Polley filmiga. Polley filmi teeb köitvaks inimlik väiksus, mille taha need lood end peidavad, teisalt ka Polley julgus seda vaikimisi kehtestatud piirangut ületada.

“Igaühel oma lugu” on niisiis ühe perekonna lugu, mille peategelast, pereema, enam nende keskel pole. Pere noorim liige, tunnustatud kineast Sarah, intervjueerib pereliikmeid, et uurida välja, millise saladusega ema lahkus. Tema missioon - tõde välja selgitada, on isegi võimatu, sest igaühel on oma vaatepunkt ja see, kellest jutt, ei saa enam midagi öelda. Juba filmi alguses näeme, et intervjueeritavate ring on suurem kui üks perekond,  küsimusi tekitab ka filmi tavatu formaat - rääkida jutustatava loo kõrvalt filmi enda valmimisest. Autor viitabki sellega loo ja filmi lõpetamatusele, sellele, et lood, millest me räägime või milles me elame, sisaldavad meile kõigile jätkuvalt olulist. Küsimus on selles, kas me suudame seda olulist õigel ajal mõista ja märgata, ning teha vastavaid järeldusi ja otsuseid. Polley seabki siin küsimuse alla sellesama distantseerituse, mille ta Atwoodilt laenab - me saame rääkida kellegi teise lugu, kuid endast rääkimine on peaaegu et võimatu, kuna oleme ise enda sees, ise enda tsensor ja ka oma elu režissöör.
Filmi avakaadris istub aastates pereisa stuudiosse, et hakata maha lugema ta enda poolt filmi tarvis kirjutatud teksti. Filmikunstiliste vahenditega hakkab tekst niiöelda elama - Polley vahetab ja segab kaadritagust, pealeloetud teksti intervjuudega, amatöörkaameraga üles võetud perekroonika vaheldub samasuguses nostalgilises võtmes lavastatud kaadritega, minnes tasapisi lähemale kogu perekonda vapustanud paljastusele.

Mitmekülgse talendi Sarah Polley esimene täispikk dokumentaal on hea näide sajandivahetuse laguses dokumentaalfilmi tulnud autorikeskusest. Polley lähenemisnurk, tema autoripositsioon on aga väärtus omaette. Selle asemel, et oma vaatepunkti väljendada, vaatajale peale suruda, vaatleb Polley end ühe asjaosalisena hoopis eemalt, isegi laused, mida ta ütleb, laseb ta peale lugeda. Autor distantseerib ennast, et anda tõele rohkem ruumi, näidata selle eri tahke. Samas tekib ka tõe monopoliseerimise oht, sest tõde arvab teadvat vaid üks asjaosaline, Polley emaga Torontos kokku puutunud filmiprodutsent Harry Gulkin. Omaette lihvi annab filmile see, et Polley pere on tihedalt seotud näitlemise ja filmiga - ta sündis näitlejate peres ning alustas filmirollidega juba lapsena. Soov laval esineda ja end teatris teostada viis ka režissööri ema Diane Polley Torontosse, kus leidsid aset Sarah jaoks pöördelised sündmused. Siin tuleb esile veel üks alateema – perekond ja andeka inimese enesemääramisõigus ning identiteet loovisikuna, mis tihti pereelus kannatab.

Sarah Polleyl on õnnestunud väga intiimse ja siira dokumentaali läbi välja tuua probleemidering, mis on tuttav igas perekonnas. Saladusi on kõigil, mõelda võib selle filmi kontekstis selle üle, kas neid lasta tekkida, või mida võiks teha, et need ei kujuneks omamoodi vähkkasvajaks.

(Delta 10.1.2014)