Pole midagi lihtsamat kunstilise filmi sisulises ülesehituses, kui vastandada head kurjale - alustada kõigile tuttava reaalsuse kujutamisest, kus headus prevaleerib, seejärel sisse tuua kuri, mis selle harmoonia rikub ja lõpuks lasta headusel taas võidule pääseda. Selle skeemi järgi on tehtud 99% meelelahutuskinost.
Lars Von Trier on seadnud eesmärgiks sellisest moraalsest kliššeest väljuda, tema kangelased seavad end teisele poole head ja kurja: "Idiootides" (1998) otsustasid noored mängida hulle, et ametlikult tunnustatud sotsiaalse marginaalsuse varjus igavusse sumbuvale ühiskonnale trääsa näidata; "Dogville'i" (2003) kangelanna muutub oma kättemaksus headuse inglist kurjuse ingliks. Kõige ilmsem on see nietzschelik vastandus kristlikule moraalile "Antikristuses" (2009), kus rõhutud naine rebib end lahti allumist nõudvatest soorollidest, makstes jõhkralt kätte kogu meessoole.
"Nümfomaanis" jätkab Trier seda teemat, ta analüüsib Joe ja Seligmani loo näitel selle moraali alustalaks oleva vastanduse (hea vs kuri) põhimõisteid. Võtmeks on siinjuures seksuaalsus, see, mis eristab kaht sugupoolt ja on tabuteema igas kultuuris, ehkki tagab inimkonna ja sellesama kultuuri säilivuse, järjepidevuse. Seksuaalsus on ühelt poolt nauding, iha, teisalt aga ühiskondlikult reguleeritud kohustus. Joe tegelaskuju (Charlotte Gainsbourg) järgib seda esimest poolt, olles kindel oma isiklikus õiguses end seeläbi teostada, ta otsib oma teed, ega lähe kaasa võimalustega, mida pakuks teine reguleeritud äärmus - seksitööstus. Vastupidi, Joe püüab leida viise, kuidas sobituda ühiskonda täieõigusliku liikmena - ta ei kohku tagasi alustamast kooselu armastatuga ja saab ka lapse. (Muidugi jääb õhku küsimus, kuidas suudab Joe välistada tahtmatuid rasestumisi või suguhaiguseid oma isikliku "paradiisi" ja harmoonia - püsiva naudingu otsingutel, kuid režissööri eesmärk polegi siin olnud realistlik pilt tänapäeva ühiskonnast, vaid oma sõnumi kohaletoimetamine. Pealegi oleks AIDSi temaatika sissetoomine lahendanud hea ja kurja dilemma liigagi üheselt, ning mitte vähe oluline pole ka tõsiasi, et AIDSi finaaliga lugusid hedonistlikust eluviisist on vändatud epideemia puhkemisest saadik. Ja Trier on epideemia teemat kui sellist ka käsitlenud : "Epidemic" (1987 )).
"Nümfomaani" võib pidada ka feministlikuks filmiks, sest see näitab naise meeleheitlikku püüdlust ennast määrata, olla läbi seksuaalsuse, läbi naudingu, mis on ainus tee ümbritsevat tunnetada ja sellega suhestuda. Seksuaalsusele vastandub religioon, kus seksuaalsus, paljunemine ja tung sellele on tabu. Teismeliseas saab Joe orgastilise kogemuse ja nägemuse, kus talle ilmuvad müütilised Baabüloni hoor ja Rooma "liialduskeisri" Caligula naine Milonia, kes tapeti keisri käsul koos lapsega. Joe emaarmastuse kohta ei anna Trier täit selgust, ta hülgab oma lapse, kuid see on vaatajapoolse tõlgenduse küsimus, kas ta teeb seda oma iha järgimise ajel või mehe survel.
"Nümfomaani" teine osa või õigupoolest teine pool keskendubki hea ja kurja analüüsile läbi seksuaalsuse prisma, mis aitab kogu filmi mõista. Hea ja kuri vahetavad pooli - Joe ja tema elulugu kuulav aseksuaalne vanapoiss Seligman on selgelt vastandlikud karakterid ja on mõlemad end seadnud väljapoole moraalset imperatiivi õige ja vale vahel. Mõlemad leiavad end olevat sisemiselt õigustatud käituma just nii nagu nad käituvad, samas võib Seligmani pöördumises filmi lõpus kahtlustada ka kurikavalat soovi Joe lõplikult hävitada. Joe ja Seligmani dialoog, mis Joe pihtimusi raamib, on tegevusliin omaette ja seda võib võrrelda malemänguga, kus ühel pool olev mängija lähtub oma õigusest teist poolt paika panna, tema vastane aga suudab ta kiretu ratsionaalsusega üle mängida.
Lars von Trieri "Nümfomaan" on intellektuaalne mäng inimeskesolemise põhimõistete ja -mõtetega. Film on vaatajaga pidevas dialoogis, pildilised kõrvalepõiked loodusteadustesse ja mütoloogiasse on mõjusaks kontrastiks iha paljastavale kujutamisele. Ehkki me ei näe tsenseeritud versioonis kogu tõde, mida Trier on tahtnud filmi panna, jõuab film kohale ja kinnitab, et kinokunstile pühendunud Taani režissöör on üks paremaid tänapäeva lavastajaid, kelle töid ei tohiks mööda lasta. Sama võib öelda ka tänapäeva ühe parima karakternäitleja Charlotte Gainsbourgi kohta, kes lihtsalt igas filmis kaasa ei tee.
(Delta, 24.01)
No comments:
Post a Comment