Rotterdami Filmifestival on koht, kus avastada uusi nimesid, selliseid, mis Pimedate Ööde Filmifestivalile ega ka meie kinolevvi kunagi ei jõua. Seda vaatamata sellele, et Eesti kinodes jooksev valik läheb aina paremaks ja mõnel juhul (nagu näiteks Lars Von Trieri "Nümfomaani" puhul) jõuab ka ette naaberriikidest.
Festivali esimene päev andis kaks filmi.
Takashi Miike film „Mogura no uta; sennyu sosakan: Reiji/The Mole Song: Undercover Agent Reiji“ (2013) on Miike uus katse redefineerida või uuendada yakuza-žanri. Miike on yakuza-žanriga tegelenud oma karjääri algusest saadik, kuid sellist filmi pole ta teinud. „Yakuza peab olema naljakas!“, on üks filmi juhtmotiive, ja selle ütleb välja yakuza, nimega Papillon, kes kannab liblikamustrilisi ülikondi. Filmis on tegevad ka teemanthammastega yakuza, kes identifitseerib end kassina, leopardmees ja peategelane, kes yakuzaks pühitsemise tseremooniale läheb lakiga püsti aetud porgandpunase tukaga. Miike jääb truuks mangale, millel film põhineb, ja eriti esimeses pooles kasutab palju animatsioonitehnikaid, et mangaga tuttavad filmisõbrad vajaliku ära tunneksid. Yakuzate juurde agendina sisse imbuva politseiniku Reiji lugu on oma alatus koomikas algul isegi tobe. Kuid murdub ka kriitiline vaataja, kes arvab, et jaapani komöödiate võtmes tehtud nalju ja groteskseid tegelasi läbi näeb. Tõsi, tegelastel sügavam plaan puudub, kuid kandvaks teemaks pole politseitöö ja tapluste kõrval ei midagi muud kui sõprus ja armastus. Armastus, mis on tugevam kui kuulid. Filmi löövaimaks pooleks on muidugi teostus ja kunstiline viimistletus. Yakuza-filmides on olnud täheldada teatud võistlusmomenti kineastide vahel - kes suudab ekraanile tuua võimalikult groteskseid ja kirevamini riietatud karaktereid. Miike film tuletab meelde Katsuhito Ishii aegumatut yakuza-paroodiat „Shark Skin Man and Peach Hip Girl“ (1999), aga väljub antud juhul groteski-kontekstis võitjana.
Mullu lahkunud Aleksei Germani viimaseks, lõpetamata tööks jäi vendade Strugatskite samanimelise raamatu järgi tehtud „Raske on olla Jumal“. Filmi lõpetasid ta abikaasa Svetlana Karmalita ja ta poeg Aleksei German noorem. Kolmetunnine töö pole selgelt just igale vaatajale, meelelahutusest on asi kaugel. „Raske on olla Jumal“ viib imaginaarsesse tulevikumaailma, kus planeet Arkanaril on inimesed läinud tagasi keskaega, nagu me seda ette kujutame - kõik on äärmuslikult naturaalne ja inimest eraldavad loodusest vaid mõned räpased keha ümber mässitud kaltsud. Keskajast nagu me seda ette kujutame, eraldab aga Strugatskite düstoopiat veel üks oluline joon - seal pole enam jumalat. Jumala ülesanded on endale võtnud Don Rumata, sealset elanikkonda vaatama tulnud Maa elanik, kellega käib kaasas legend, et ta on ise Jumal.
German jätab tõlgendusvõimalused vaatajale. Kes soovib, näeb siin religioosse maailmapildi kriitikat, kes aga soovib, võtab seda kriitikat Jumala hüljanud inimese pihta. See on maailm, mis on täis vägivalda, võidab see, kes on halastamatum ja kiirem. Inimelu ei maksa midagi ja väärikusel pole kohta. Kaadritesse, mis on täis võrke, samblatorte, pori, nõge ja verd, ei mahugi mingid kõrgemad aated. Taevast siit ei paista, alles lõpukaadrites, kui Don Rumata lumisel maastikul lahkub, väljub kaamera klaustrofoobsetest urgastest, kus filmi tegevus suuremas osas aset leiab. Imetlusväärne on filmi lavastus - äärmiselt pikad võtted - keskmiselt 15 minutit, mille kestel kogu aeg midagi toimub. Liigub kaamera ja liiguvad selle äraspidise maailma elanikud - avanevad rasked needitud uksed, lastes sisse uusi ettearvamatult käituvaid isendeid. Vulgaarsus ja madalus on rõhutatud, midagi üllast siit loota on liialdus. Esteetikalt meenutab Germani linatöö Hieronymus Boschi ja Pieter Bruegheli maale, Pier Paolo Pasolini ja Andrei Tarkovski filme. See on hull, ähvardav ja rõve maailm, mis sellest filmist vastu vaatab, justkui hoiatades inimest ta enda seatud lõksu kukkumise eest.
(kultuur.err.ee, 27.01)
No comments:
Post a Comment