Monday, February 3, 2014

Rotterdami raport 2: WONG CHING PO, SERGIO CABALLERO, BEN RIVERS, BEN RUSSELL


 (Foto: Rotterdami Linnaarhiiv @ tunneltalk.com )
Mööda Rotterdami laiu rattateid lakkamatult mööda tuhisev rataste vool teeb tallinlase kadedaks, kinod pakuvad pelgupaika ja põgenemisteed ahvatlevast reaalsusest.
Wong Ching Po „Once Upon a Time in Shanghai“ (2014) on just see, mida nimi tõotab - Hong Kongi filmitööstuse vastus „Once Upon a Time..“ sarjale, mille kõigi keskmes oma õiglust otsiv kangelane, lindprii, kes peab üksi paksust ja vedelast läbi tulema. Tänavu Hong Kongis valminud „Once..“ räägib 1930ndate aastate Shanghaist, oma viimasel õitsengul olevast linnast, mida kohe kohe on vallutamas jaapanlased. See kung-fu filmidele ja film-noir' esteetikale kummarduse teev linalugu on sisult patriootiline - filmi peategelane talupoeg Ma Yonghzen (Philip Ng) tuleb linna paremat elatist teenima, ta parema käe rusikalöök on surmav, seetõttu andis ema talle käevõru, et ta end igal löögil taltsutaks. Ma sõbruneb linnas võimust võtnud noore allmaailmakuninga Qi Longiga (Andy On), kuid nende sõpruse hävitab jaapanlaste salakaval vandenõu kohalike allilmaliidritega, kes tunnevad end kõrvaletõrjutuna. Ma taltsutatud rusikat võib väga lih tsalt lugeda kui jagamatu, ühtse Hiina sümbolit, talupoeglikult siiras ja naiivne Ma ise on töökas Hiina rahvas, ning tema vaenlased rahva vaenlased.

Sellises teemaasetuses pole midagi uut, „Once Upon a Time in Shanghai“ väärtus on heas võitluskoreograafias, mille eest vastutab legendaarne Yuen Woo-ping. Filmi peaosades mängivad Philip Ng ja Andy On täidavad neile pandud ülesande suurepäraselt, kinnitades kung-fu žanri elujõudu. Ned on uued nimed Hong Kongi filmitööstuses, kes teinud juba mitukümend osa, kuid alles nüüd jõudmas ka oma lavastuste ja koreograafia juurde. Tänapäeva kung-fu filmide koreograafiat iseloomustab sujuvus ja võitlusstiilide sulandumine, sealjuures laenatakse ka mujalt Aasia riikidest, Ladina-Ameerikast ja Euroopastki.

Just selliste filmide pärast tasub Rotterdami tulla, sest PÖFF ega Helsingi ei pruugi neid näidata. Kui wu-shu veel meie ekraanidele mõnikord satub, siis eksperimentaalfilme meil reeglina ei näe. Selleks on Rotterdami festival tõotatud paik.

Kolm aastat tagasi pärjati Rotterdamis Tiigri auhinnaga Sonar festivali eestvedaja Sergio Caballero film „Finisterrae“. See oli kummaline audio-visuaalne kogemus, unenägu, mis ei tahtnud lõppeda.

Tänavu esitles Caballero Rotterdamis oma teist pikka mängufilmi nimega „Distantsia“. Ehkki jutustus oli selgemapiirilisem, võis selle tähenduste hulka panna võrdelisse sõltuvusse vaatajate hulgaga, ehk et igaüks võib seda filmi lugeda omamoodi. „Distantsia“ tegevus toimub kaugel Siberis, mahajäetud hüdroelektrijaamas, kus elab Austria kunstnik, kes üritab surnud jänest maalima õpetada ja valvur, kes aeg ajalt siinsest tavadimensioonist kaob. Valvur valvab üht kummalist eset, mida võib sümboolselt võrrelda „Pulp Fictioni“ kohvri sisu või „Stalkeri“ toaga. Ehk siis Võimu Vahendit. Austria kunstnik soovib seda asjandust endale ja saadab seda ära tooma kolm kääbust, kes suhtlevad üksteisega telepaatilisel teel. Kõige sümpaatsem tegelan e filmis on valget suitsu tossav tünn, mis räägib jaapani keeles, armastab haikusid ja igatseb eemalseisvat korstent. Caballero „Distantsia“ on film täis ootamatuid lahendusi ja lähenemisi, groteski ja koomikat, ning ka julmust. Kindlasti üks tänavuse Rotterdami kummastavamaid elamusi.

Enne kui Eestis, oli Rotterdamis võimalik ära vaadata Ben Russelli ja Ben Riversi „A Spell To Ward Off the Darkness“ - (Loits pimeduse peletamiseks). See on rahvusvaheline koostööfilm üksindusest, iseolemisest, taastumisest, vaikusest. See, mida filmis näeme, tundub äärmiselt tuttav .Filmi avab Veljo Tormise Tuleloits metsajärve panoraami taustal, filmi lõpetav black metal'i trupi ülesastumine toimuks justnagu Von Krahlis, isegi näod, kes kaamera ette jäävad, tunduvad tuttavad, ometi see nii pole - kontsert filmiti Oslos, metsajärv jäädvustati Soomes. Eestist, täpsemalt Uuest Maailmast, leidsid Russell ja Rivers aga vajaliku kommuunivaimu, mis läänemaailmas ammu kadunud. On see tõesti nii, ei tea, nemad teavad.

„Loits pimeduse peletamiseks“ toimib peamiselt läbi vaatluse ja vaikuse. Eestis üles võetud kaadrid sulanduvad Soomes ja Norras filmituga üheks, Russell ja Rivers on siinjuures tabanud Eesti suve iseloomustavaid võlumomente - õhtu- ja hommikuvalgus, vihmaeelne- ja järgne taevas, päikesekiired läbi saunakorstnast laskuva suitsu. Russelli ja Riversi „Loits..“ on eksperimentaalne film, autorifilm, mis lähtub oma sisemistest reeglitest. Autorite endi sõnul on loitsuks film ise, kuid see võib olla ka filmi muusika - Tormise tuleloits või ka black metal, mis pöördub oma tekitaja, Pimeduse vastu.

(kultuur.err.ee 28.01)

No comments: