REGILAUL- LAULUD ÕHUST (Ulrike Koch, 2011)

Siinset regilaulu traditsiooni on varemgi püütud filmi jäädvustada, viimati oli see aastal 2005 , kui Sulev Keeduse käe alt valmis „Tormise regi“. Esimest korda aga käsitletakse seda meie kultuurile ürgomast teemat väljastpoolt – Saksa-Šveitsi tõsielufilmide tegija Ulrike Kochi „Regilaul- laulud õhust“ läheneb regilaulule ja selle kandjatele niiöelda „puhta lehena“. Nagu rääkis filmi Eesti poolne produtsent Erik Norkroos, puutus Koch regilauluga kokku Tartu maailmafilmi festivalil viis aastat tagasi, kui festivali lõpetamisel Emajõe kaldal tünnisaunas korraldajad ja osalejad regilaulu üles võtsid. See teatud mõttes kultuuriline vapustus oligi tõukeks, miks seni Kaug-Ida kultuuriga tegelenud tõsifilmitegija pilgu siia, Euroopa ääremaale suunas.

Kochi lähenemine on lihtne, kohane ja võimas – regilaul saab ürgse, looduslähedase mõtte ja maailmavaate ning elamisviisi võrdpildiks, kujundlikult võrdsustatakse regilaulu ja selle kandjaid väljasuremisohus merikotkastega, kes oma pesa aastast aastasse ja sajandist sajandisse ikka veel siia rannamändide vahele rajavad ja kelle tegemised moodsal ajal internetikaamera abil kõigile nähtavad. Ulrike Kochi filmi regilaulust võib mõnes mõttes võrrelda Eesti päritolu USA režissööri Jim Dusty filmiga „Laulev revolutsioon“ meie laulupidude traditsioonist, ka see rääkis välismaailmale loo ühte rahvakildu ühendavast tavast. Kochi pilk on aga mitte niivõrd sotsioloogiline ja poliitiline, kuivõrd eelkõige etnoloogiline ja antropoloogiline – püüdes minna ühe rahvuse ja kultuuri sisemiste allikateni. Samas teeb film tagasivaate ka nõukogude ajale, sellele, mil viisil regilaul kui maailmavaade siis säilis, ning mida tähendasid sellele iidsele traditsioonile 1980nda aasta Purjeregatt ja Vanalinna päevade Väravamängud.

Koch suhtub oma filmi ainesesse pieteeditunde ja kestva huviga – regilaulu traditsiooni väljendumist on pooleteist tunni pikkusse filmi pandud võimalikult mitmekesiselt – Veljo Tormisest põhjarannikul Kagu-Eesti setodeni, lisaks veel näiteks kusagil Eesti keskel metsades elavad Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo, kelle lapski regilaulu kaasa laulab. Kochi fookus on vaieldamatult etnograafiline, traditsioonilise pärimuse edasikandumise keskne; regilaulu väljendumist moodsas linnakultuuris nagu seda oli näiteks Aivar Tõnso kolme aasta tagune projekt „Laulu jäävuse seadus“ filmi ei mahtunud, kuid seda ei saa filmile ette heita. Nõndasamuti oleks liigne nuriseda, et sõna ei saanud näiteks Tõnu Kaljuste või palju teisi, kes regilaulu uurinud ja sellega tegelevad. Tegemist ongi sedavõrd rikka materjaliga, et ainult ühte filmi seda panna polegi võimalik, igast regilaulu avaldumisviisist või selle kandjast saaks omaette lugusid ja ilmselt ei jää ka Kochi film viimaseks selle teema käsitluseks.

Ulrike Koch on pääsenud regilaulule ja selle tähendusele ning olulisusele meie jaoks üpris lähedale. Õigupoolest ongi regilaulu traditsioon eesti kultuurile ju sedavõrd immanentne teema, et selle lahti rääkimine on selle kandjale päris raske. Igalühel on sellest oma pilt ja oma suhe, seda enam, et praegust kultuuritarbimist vaadates regilaulu nagu enam polekski -  pikkade talveõhtute sisustamiseks vaadatakse ju hoopis televiisorit või internetti, aga samas puudutab regilaul meid, nii kui me seda kuuleme. Samale vastuolule on viidanud ka Veljo Tormis, kes filmis seletab regilaulu vormi lahti väga lihtsalt; aga asi polegi ainult vormis, see, mis edasi kandub, on regilaulu sisemine väärtus, teatud mütoloogiline ja looduslähedane maailmanägemine ja maailmaga suhtlemine, olgu selle väljendiks koorilaul, butotants või süntesaator.

Üks filmi panuseid on ka see, et pooleteist tunni jooksul võtab Koch kokku kõik selle, mille üle on kutsunud mõtlema ka Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves internetiarutelus „Miks on Eestis hea elada?“– Kochi „Regilaul- laulud õhust“ näitab Eestit kui kohta, kus talv on külm, kevad vihmane ja suvi soe, kus käiakse suitsusaunas, kus on metsad ja rannad, kus metsaheinamaadel võib kohata rebast ja kus korralikult külma talvega võib jalgrattal sõita saartele; pealegi on siin inimesed, kes hea tahtmise korral toovad teiste ette selliseid kompositsioone, et hing jääb kinni. Need on väärtused, millele tänapäeva tõtlikus tempos harva on aega mõelda, Ulrike Koch annab neist meile endile tagasi teatud kontsentraadi ja see on ka filmi üks peamisi väärtusi. 

(Delta 23.03)

HELLA W (Juha Wuolijoki, 2011)

Juha Wuolijoki "Hella W" on esimene kinofilm Eesti päritolu Soome kirjaniku, ärinaise ja diplomaadi Hella Wuolijoki elust. Eelnevalt on sellest mõjukast naisest tehtud vaid telefilme, mida Eestis näidatud pole. Nüüd on siis valminud suure ekraani film, mida osaliselt rahastanud ka meie oma produktsioonifirma Amrion.

Juha Wuolijoki on võtnud ette keerulise ülesande – Hella Wuolijoki oli põneva saatuse, tugeva iseloomu ja mitmesuguste annetega ambitsioonikas naine, mingis mõttes Soome oma „raudne leedi“ ja siitpoolt Soome lahte vaadates on isegi tuline kahju, et Helme vallas sündinud noor naine otsustas siduda oma elu Soomega. Kui Hella Wuolijoki, neiupõlvenimega Ella Marie Murriku elulukku süüvida, siis saame hoopis teistsuguse pildi kui see, mida filmis näeme. „Hella W“ annab meile klantspostkaardiliku, isegi arvutimänguliku pildi oma aja ohvrist, palju suhteid omavast edukast ärinaisest, kes ei soovinud oma tegemistes muud kui rahu ja oli vastu tahtmist segatud spiooniskandaalidesse. Pealiskaudselt puudutatakse suhteid tütrega, diplomaatilisi püüdlusi olla rahuvahendaja Soome ja Venemaa vahel, veelgi pealiskaudsemalt tema ärivaistu ja tehinguid, ning võibolla et isegi tahtlikult jäetakse välja ta noorus ning kujunemisaastad. Film ei puuduta Ella Murriku õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus ta õppis filosoofiateaduskonnas ajalugu ja kirjandust ning rahvaluulet ja tutvus ka oma tulevase mehega. Ka Wuolijoki kirjandustee algust puudutatakse filmis vaid vihjamisi, fraasiga, et ühe näidendi kirjutas ta juba ka varem, tegelikult algas see juba Eestis, kus ta kirjutised ilmusid rühmituse „Noor-Eesti“ esimestes albumites. Filmivaataja saab Hellast mulje kui ühest tema romaanikangelasest, vaesest külanoorikust Juuraku Huldast, kes saabus suurde pealinna oma õnne otsima. Tegelikkuses läks Ella Murrik Soome seetõttu, et Tartu ülikool toona naisi õppima ei võtnud. Oluline on ka Moskvas hariduse omandanud vanema õe ja Soome vasakpoolsete mõju Hella kujunemisele, kes säilitas head suhted Nõukogude Liiduga ka pärast Teist Maailmasõda. Filmi lõpus märgitakse ühe autentse helilõiguga ära ka Wuolijoki amet Soome ringhäälingu Yleisradio juhina aastatel 1945-49, see aga mida ta oma kuulajatele ametist lahkudes ütles, jäetakse filmivaataja ees saladuseks.

Juha Wuolijoki on püüdnud filmi panna 1930ndate aastate majanduslangust, sõjaaastaid ja vanglaperioodi, kus liikumispuudega Wuolijoki pidi arvestama eluaegse kinniistumisajaga riigireetmise eest. Väga palju on vaeva nähtud pildilise iluga – ekraanil lahti rulluv olustik on viimase sendini täiuslik – masinad ja kostüümid säravad nagu Dickensi jõulumuinasjutus, käsikirjad ja dokumendid lendavad Soome vastuluure agentide jalge alla ning peenest pitsist heljub taeva poole sigarisuits, justkui nostalgilise meenutusena kunagisest suitsetajate vabadusest. Seda piltpostkaarti saadab lakkamatult nukker orkestreeritud saatemuusika, mis annab ka kogu tonaalsuse – see on traagiline ja ähvardav, vaatajale peaks olema ilmselge, et tegemist on tragöödiaga, mis liigub oma aimatava lõpu poole. Sama joont ajab ka filmi õhustik – see on suletud ja sünge, peamiselt toimub tegevus siseruumides või öös, filmi atmosfäär saabki tegelaste üle toimivaks teguriks, saatuseks, millele jääb üle vaid alluda. Näitlejad – Hella W-d mängiv Tiina Weckström ja Hannu-Pekka Björkman teda vaenava kaitsepolitsei ehk riigipolitsei detektiivi rollis teevad head tööd selle materjali raames, mida stsenarist ja lavastaja ette on andnud. Kahjuks ei võimalda stsenaariumi rõhuasetus peategelase karakterit eluselimalt ega sügavamalt lahti mängida. Ja see ongi filmi peamine puudus, mis teeb kogu loo pealiskaudseks ja ühekülgseks. Majanduslikult ja poliitiliselt keerukates oludes pinnal püsida üritavat Hellat kiusab toonane kaitsepolitsei, saavutades lõpuks oma eesmärgi naine vangi panna. Mida Hella ise üle elab või mõtleb, võime vaid aimata, filmi autorid lasevad seda näitlejal edasi anda peamiselt miimika abil.

Tõsi ta on, et pooleteist tunniga ei jõua katta ühe kireva elukäiguga inimese saatuse keerdkäike, seda enam, et tegemist on ajaloos väga pöördeliste aastatega. Ilmselt on Eesti filmitegijad võlgu omapoolse panuse Hella Wuolijoki kujutamisele kinoekraanil, seda enam, et XX sajandi esimesed kümnendid on seni me kodumaises filmis lahti rääkimata ja Wuolijoki noorusaastad oleks väga hea materjal ärkava rahvustunde lahtiseletamiseks.

Pealegi, eesti keelde on tõlgitud ka ta mälestused, mille viimane, kolmas osa ilmus 2004ndal aastal. 

(Kino, kino, 15.03)

VASAKU JALA REEDE (Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012),

Pole asjata öeldud, et iga kodumaise filmi esilinastus on sündmus. Eriti oluliseks saab see sündmus siis, kui kodumaine film on valminud teiste rahastamisskeemide abil, kui tavapäraseks kujunenud Filmi Sihtasutuse riiklik tugi.

Seni siinsel filmimaastikul suhteliselt tundmatute nimede Andres Kõpperi ja Arun Tamme esimene täispikk mängufilm „Vasaku jala reede“ on musta huumorit täis märul, mille valmimist on toetanud näiteks Balti Filmi ja Meediakool, Tallinna linn ja sotsiaalministeerium, pluss veel hulk ettevõtteid. Huviga jälgitav põnevik tõestab, et ka nii on võimalik filmi teha ja see ei pruugi tulla kaugeltki kehvem kui juba aastaid filmitööstuses kätt proovinud tegijatel.

„Vasaku jala reede“ räägib jobudest, ehk siis läbikukkunud tegelastest, kes igaüks võiks olla kangelane, aga mingil põhjusel seda ei suuda. Üpris keerulise süžeelise struktuuriga filmis ristuvad mitu tegevusliini – ekraanilugu saab alguse Tallinna bussijaamast, kuhu saabuvad kaks sõpra, et pealinnas leevendada üht suhtekriisi. Juhuse tahtel puutuvad nad kokku paadunud kurjategijate, prostituutide, narkarite, relvade ja määratu hulga rahaga. Filmi lõpp pole aga antud stereotüüpilise galerii juures siiski aimatav. Vaimukas dialoog, nutikas montaaž ja kirev seltskond groteskseid karaktereid toovad meelde võrdlusi muu ilma kinost ning eelkõige taaskasutuskinokunsti kroonimata kuninga Quentin Tarantino töödest.

Kõpper ja Tamm on teinud valiku peamiselt noorte, seni tundmatute näitlejate kasuks, tuntud nimedest teevad kaasa Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Raivo Trass, Hendrik Toompere ja Ago Roo. Tegelikult pole tundmatud ka kesksetes rollides üles astuvad näitlejad Priit Loog, Martin Algus ja Sten Karpov, laulja Ott Lepland või filmiga „Klass“ (Ilmar Raag, 2007) kuulsaks saanud Lauri Pedaja, kes „Vasaku jala reedes“ loob „Klassi“ Andersit karikeeriva tegelaskuju. Valik uute nägude kasuks õigustab end igati, sest noored tegijad võtavad rolle entusiasmiga ja stambivabalt, sobivad osad on antud ka kogenud näitlejatele – nii näiteks moodustavad Võigemast ja Teplenkov nauditava paari vanglast vabanenud kaakidest; Ago Roo mängib narkobossi, kelle ekraaniolek jääb küll üpris lühikeseks; Raivo Trass kehastab kibestunud sõjaveterani, kelle käest jooksevad läbi lahingureliikviaks saanud mauser ja spordikott narkobossilt varastatud rahaga. Trassiga seondub aga ka ehk kõige küsitavam episood filmist, kus ta Stalini pildile au annab, taustaks Nõukogude liidu hümn.

Filmi väike eelarve teostuses välja ei paista, kaameratöö ja lavastus on leidlikud ning tegevustik isegi ootamatult tempokas. „Vasaku jala reede“ tegijad on mööda vaadanud riskist, et selliseid filme on mujal juba küll tehtud, nad pole püüdnudki vältida juba tuntud mustrite ja lähenemiste ülevõtmist, vaid kasutanud neid oma huvides, puhtalt lõbu pärast ka siin sellist filmi teha. „Vasaku jala reede“ ongi oma vägivaldusest ja roppusest hoolimata lõbus film, selles on mängu, mida paljudes teistes senistes kodumaistes krimifilmides millegipärast seni on nappinud. Mängitakse karakterite, kohalike olude, siinsete superstaaride ja universaalsete stereotüüpidega, tõsi, selles mängus on teatud piirid – ehkki kohalikud olud oleks seda eeldanud, välditakse niinimetatud vene kaardi sisse toomist, millele rõhus näiteks Andres Puustusmaa mullu linastunud „Rotilõksus“; välditud on ka naturalismi vägivalla ja seksi kujutamisel ning see tuleb siinkohal ainult kasuks – nutikana mõjub näiteks võte pealtnäha väljapääsmatust olukorrast puhastena väljuvatest peategelastest, kusjuures see, mis tegelikult toimus, jääb vaataja eest varjatuks. Tamm ja Kõpper teavad ja järgivad üht klassikalise filmilavastuse põhivõtet, kus vihje millelegi võib olla hoopis mõjuvam kui selle otsene näitamine.

Tamm ja Kõpper on teinud oma esikfilmiga hea töö, mõningatele puudustele vaatamata on „Vasaku jala reede“ tervitatav ja värske lähenemisega linateos, mis annab lootust, et kõik pole saja aastases eesti filmis veel öeldud.

(Delta, 24.veebruar)

SHAME (Steve McQueen, 2011)

Naistepäeva künnisel jõudis kinodesse Steve McQueeni kauaoodatud film "Häbi" (Shame), peaosas Michael Fassbender. Tutvustuses nimetatakse filmi seksitragöödiaks, mis on oma teatud vastuolulisuses veidi eksitav. Jah, filmis on palju seksistseene, kuid see pole eesmärk omaette, filmi teemaks pole seks, seksuaalsus on pigem alateema, mis on peategelasele eskapismi vormiks; seks on edukale ärimehele Brandon Sullivanile põgenemisteeks, mis oma hetkelisuses ja hektilisuses ei vii kuhugi mujale kui enese kordamisse ja uute dooside otsingusse. Pettuvad need, kes loodavad filmis näha kerge dramaatilise laenguga erootikat, see pettumus jäljendab mõnes mõttes peategelase enda ummikteed, mis oma korduvuses annab toitu äärmiselt enesekesksele maailmale, kus iha on saanud ainukeseks vedavaks jõuks.

“Häbi”on raske film ühest keskeakriisi äärel kõikuvast mehest, kes seksis on leidnud viisi, kuidas isiklikku kriisi, enda otsa vaatamist ja eneses ning oma tulevikus selgusele jõudmist edasi lükata. See on tugev psühholoogiline draama, mile õnnestumises on omal kohal kõik filmikunsti komponendid. Nagu mitmed meistrid enne teda, on ka Steve McQueen otsustanud kindla meeskonna kasuks. Michael Fassbender peategelase Brandon Sullivanina jäädvustab end selle rolliga tänapäeva parimate karakternäitlejate ridadesse, kehastades edukat reklaamiärimeest New Yorgis tundlikult ja enese suhtes halastamatult. Sama halastamatu ja samas ka delikaatne oli kaameratöö Sean Bobbitilt, kes oli Steve McQueeni koostööpartner ka lavastaja eelmises filmis „Nälg“ (2008) ja kes jäädvustas filmiaustajate meeltesse Michael Winterbottomi suurlinnanägemuse „Wonderland“ (1999). „Wonderlandiga“ sarnane on ka filmi originaalmuusika, mille on kirjutanud Harrry Escott. Vaatajale märkamatu aga filmi seisukohalt ülioluline on ka monteerija, seni peamiselt teletaustaga Joe Walker, kes oli kaastegev samuti „Nälja“ juures. Seda kõike ühendab Steve McQueeni kirurgiliselt täpne lavastus, milles on selgelt välja toodud kõik peategelase seisundi mõistmiseks vajalik.

„Häbi“ ongi teatud mõttes seisundi- ja karakterifilm, mille õnnestumiseks on vaja tugevat meeskonda ja väga häid näitlejaid. Fassbenderi kõrval teeb unustamatu rolli Carey Mulligan, keda vaataja mäletab ehk läinud aastal linastunud menukist „Ohtlik sõit“ („Drive“ Nicolas Winding Refn, 2011). Carey Mulligan mängib „Häbis“ peategelase Brandoni õde Sissyt, kes ootamatult Brandoni poissmehekorterist peavarju otsib, avastades venna arvutist otsetee tasulisele veebikaaremale ja saades Brandonile ajendiks oma eluviis kriitilise pilguga üle vaadata. Sissy toob sisse filmi mõistmiseks hädavajaliku liini – Brandoni mineviku, suhted perega ja suurlinna kui eskapismi sihtkoha. Üks filmi mõjuvamaid kohti oli Frank Sinatra poolt kuulsaks lauldud John Kanderi hiti „New York, New York“ versioon, mille Sissy esitab ühes Manhattani nooblis baaris. See justkui paljastatud, liigse särata ja mõtlik variant tuntud lööklaulust vahetab rõhuasetused selle suurlinna mõtestamisel - võitjate linnast saab kaotajate linn, läbilöögi pealinnast pelgupaik, kuhu minnakse mitte end teostama vaid end kaotama, sooviga lahustuda linnas, mis kunagi ei maga. Nii Brandon kui ka Sissy on tulnud Suurte Lubaduste Linna sarnaste ootustega, Brandon on oma koha juba leidnud, Sissy püüab seda teha vahendeid valimata ja suurlinnas on selleks kõik võimalused. „Häbi“ tunneb Brandon tajudes oma kindlusetust ja pidetust, suutmatust suhteid hoida, samas on kogu teda ümbritsev keskkond eskapistlikku mina toetav, sama pidetu ja vaid ennast rahuldav..

Steve McQueen hoidub läbinähtavatest vastustest, mõneti sarnaselt Paddy Considine'i draamale„Türannosaurus“, kus peategelaste väljapääsuks on iseennast taasloov vägivald, jätab ka McQueen õhku lootuse, et kõik muutub. McQueen näib uskuvat inimese võimesse ennast muuta, või siiski mitte? Ilmselt saab iga vaataja anda siin oma vastuse.

(Delta, 9.märts)

HUGO (Martin Scorcese, 2011); JÄRELTULIJAD (Alexander Payne, 2011)

Mõlemad filmid on väga väärt vaatamised ja seda ka siis, kui tehniliselt edeva formaadi 3D suhtes vaatajal suured eelarvamused.

„Hugo“ ja „Järeltulijad“ on väga erinevad, kui mitte öelda, et isegi vastandlikud filmid. On ju „Hugo“ film unistustest ja ajaloost, „Järeltulijad“ aga karmist reaalsusest ja tänapäevast – nii väljendavad need linatööd juba filmiajaloo algusest tuttavat vastandatust vendade Lumiére'ide tõsielulisuse ja maag Georges Mèliés' unenäoliste fantaasiate vahel. Ning Mèliés ongi Martin Scorcese „Hugo“ varjatud, kui mitte isegi filmi põhiteema.

„Hugo“ ehk täpsemini „Hugo Cabret' leiutis“ räägib loo Pariisi rongijaamas elavast poisist Hugost, kes hoiab käigus rongijaama kellasüsteemi ning kogub hammasrattaid ja muud pisimehhaanikat, et parandada isalt jäänud automatikoni. Pisividinaid pätsab poiss muuseas ka raudteejaamas olevast pisikesest mänguasjapoest, mida pidav vanamees ta ükskord ka kinni püüab. Siit saabki alguse sündmusteahel, mis toob lõpuks taas avalikkuse ette kinokunsti üha vaieldamatu võluri XIX sajandi lõpus XX sajandi alguses tegutsenud Georges Mèliés'. Film on kantud armastustest kinokunsti vastu, vihjeid sellele leiab vaataja juba esimestel minutitel, kui näidatakse märkmikulehtede sirvimisel liikuma hakkavat joonist.

Martin Scorcese on „Hugo“ teinud 3D-s, mis on ka ta esimene katsetus selles vallas. Konservatiivsema maitsega kinosõpradel võib sellest kuuldes tekkida õigustatud küsimus – miks? Vastus tuleb muidugi filmist endast. Kindlasti tehakse sellest ka dimensioonilisusest vaba variant, et seda levitada laenutuses ja näidata televisioonis, mis seni siiski veel 3D vaba, kuid sellega kaotabki film õigupoolest ei rohkem ega vähem, kui selle sama kolmemõõtmelisuse, millel on „Hugo“ missiooni arvestades just sisuline väärtus. Muidugi lisab ruumiline animatsioon vaatemängulisust – võidavad panoraamid, liikumine, mehhaanika kujutamine, mida on selles steampunk vaimus filmis üpris palju. Scorcese näibki küsivat, kas filmi, kinokunsti saab taandada vaid masinavärgile, tehnikale või on seal midagi veel – seda, millele viitas oma töödega Georges Mèliés – elust suuremaid unistusi ja fantaasiat, millele otsitakse üha uusi tehnilisi väljendusvahendeid. Ja kas ei teinud Mèliés mitte oma töödega ka kolmele D-le juba poolteist sajandit tagasi ära? Mis on siis muutunud, võrreldes Mèliés' filmikunsti toodud mustkunstiga? Lugude arvukalt mitmekesisuselt ja kujutlusvõimelt on Mèliés endiselt maailma kinoajaloos ületamatu. Seega pole muutunud muud, kui needsamad tehnilised valikuvõimalused ekraaniloo linaletoomisel. 

„Hugo“ teeb omamoodi kummarduse mitte ainult kinole – oma roll on filmis ka raamatute põhjatul maailmal – Scorcese näitab raamatukogu kui Borgese hargnevate teede aeda, potentsiaalsete lugude lõputut labürinti, mille hoidjaks on Scorcese valinud eatu Christopher Lee. Ka see on vihje kino- ja sõnakunsti lahutamatule ühtsusele – pärast Lee osatäitmiste nägemist pole paremat kehastust Bram Stokeri poolt maailmakirjandusse jäädvustatud tegelaskujule ja kui minna veelgi kaugemale, siis võib öelda, et nii raamatute lugemine kui ka filmide vaatamine on omamoodi allumine nende vampiirlikule iseloomule, mis tõmbab nende nautija tühjaks sellest kõige väärtuslikumast, mida meile üldse antud – ajast. Samas on nad ise ajas kestvad ja põhimõtteliselt hävimatud, nende vormi ajalikkusele vaatamata. Lugeja, vaataja saab osaks sellest maailmast kas seda nautides või lõpuks ka ise luues – uut teksti kirjutades, olgu see siis pildiline või kirjalik. Ja nii talitab ka „Hugo“ üks peamisi kõrvaltegelasi Isabelle filmi lõpus.

Sõltumatust filmitööstusest Hollywoodi tõusnud Alexander Payne'i „Järeltulijad“ on tõsiselt võetav draama sellest, mida tähendab perekond, see on film ühtehoidmisest ja vastutusest, mis pereeluga kaasas käib. George Clooney mängitud tegelaskuju Matt King on kahte tütart kasvatav advokaat Havail, kelle pere on läbimas üht elu raskeimat etappi – pereema lebab koomaseisundis haiglas, Matti teismeline tütar Alexandra on hädas alkoholi, narkootikumide ja rumalate poisssõpradega ning kohe teismeliseks saav Scottie paneb igatsusest ema järele isa kannatuse igal viisil proovile. Peale selle peab Matt kunagise Havai ülikuliini järeltulijana tegema otsuse suguvõsa iidsetes valduses olevate maade müügi küsimuses. Parandamatuna haigevoodis lamaval abikaasal on aga oma saladus, mis alles nüüd ilmsiks tuleb.

Payne'i „Järeltulijad“ on film pereväärtustest, sellest, kui suur roll on õigupoolest igal pereliikmel, et seda unikaalset, kordumatut kooslust koos ja kujundlikult öeldes töökorras hoida. Kaui Hart Hemmingsi romaani põhinev film on kaudselt ka patriarhaalse peremudeli ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse kriitika, sest kogu vastutus on veeretatud tööga üle koormatud pereisa õlgadele. Kõikehaarava argirutiini kõrval ei jagu tal piisavalt tähelepanu lastele ja naisele, turuloogikale üles ehitatud ühiskond seab surve alla sideme eelkäivate põlvkondadega ja inimene taandub pelgaks mutrikeseks üldises üleilmses ei-tea-kellele-kasulikus masinavärgis.

Payne käsitleb „Järeltulijates“ raskeid teemasid – lähedase kaotus, laste üleminekuaastad ning esivanemate pärandi jagamine ja valitsemine, mis ka siinmail jätkuvalt suguvõsasid lahutab. Payne'i lähenemine on ühtviisi delikaatne ja põhjalik - ta ei lähe labasustesse, et vaataja meelt lahutada, näitlejate reaktsioonid misanstseenides on kohased ja täpselt välja mängitud. Vaatajal ei teki kahtlust ekraanil nähtava ehtsuses, sellega suhestumine on lihtne ja sõnum jõuab kohale.

Payne'i puuduseks võib lugeda ta kalduvust filmi nii öelda üle värvida – seda muusikalises kujunduses ja piltilusates looduskaadrites. Sama valemit järgis Payne ka oma eelmises löökfilmis – paari aasta taguses veinimaitselises sõprusloos „Külili“. Havai on kaunis paik ja seda pole ka mõtet varjata, kuid antud filmi juures oleks kasuks tulnud olla kraadi võrra kainem. Tüütavaks läks ka üheülbaliselt mõjuv havai kitarr ja meelelahutusmuusika, mis igal võimalikul pöördepunktil kaadri taga mängima hakkas. Kuid see ei vähenda filmi väärtust ajatu, köitva ja mõtlemapaneva loona inimese nõrkustest ja tugevustest.

Nii „Hugo“ kui ka „Järeltulijad“ on mõlemad kindlasti elamused, mille järele tasub kinno minna.

Kui veel üldistavalt neid filme võrrelda, siis „Hugo“ on eelkõige vaatemäng ja „Järeltulijad“ lugu; „Hugo“ on fantaasia ja ajalugu - „Järeltulijad“ tänapäev ja argielu; „Hugo“ on vaimustav, „Järeltulijad“ aga puudutav ja kõnetav; „Hugo“ rehabiliteerib uue tehnoloogia varal filmikunsti unustatud meistrid, „Järeltulijad“ aga näide sellest, et ka enamalt jaolt kommertsedule orienteerunud Hollywoodist võib teinekord oodata head draamat, mis läheb korda filmi- ja näitekunsti austajatele.   

MÄRTSIIIDID (G.Clooney, 2011)

USA kirjandusklassiku Thornton Wilderi “Märtsiiidid” räägib loo Rooma keisri Julius Caesari viimastest päevadest ja sealse impeeriumi allakäigust. Ühendriikide tänapäeva filmitööstuse üks ikoone George Clooney tõi ekraanile samanimelise filmi presidendivalimiskampaaniast ja selle räpastest telgitagustest. Clooney näitab moodsa demokraatia illusoorsust, seda, et riigipeaks saadakse tänu kõlavatele aga sisutühjadele loosungitele, mis valmivad kampaania meeskonna nutikatest peades, presidendiks pürgiv poliitik on sealjuures pigem kaanepilt, ilus ja esinduslik silmale vaadata. Tegelikkuses on ta samasugune inimene nagu kõik teised, omade plusside ja miinustega, ning mida kõrgemal ühiskondlikul vastutuspositsioonil on isik, seda tugevama luubi alla pannakse ka ta teod. “Märtsiiidid” ei räägi aga mitte niivõrd ühest moraalselt mädast presidendikandidaadist vaid just neist hallidest kardinalidest, kes teda toetavad, kui toetavad.

Hollywoodi tõusev täht ja südametemurdja Ryan Gosling kehastab filmis pressiesindajat Stephenit, kes töötab kogenud kampaaniajuhi Pauli abina kuberner Mike Morrise valimiskampaanias. Kampaaniaga laulatatud pressijuhi kõrvalehüpe nägusa praktikandiga purustab aga veendunud töömesilase illusioonid ja paneb ta seniseid positsioone ümber hindama. Stephen nõustub ka kokku saama vastaskandidaadi kampaaniajuhiga, kes teda üle kutsub. Hargneb telgitagune võimuvõitlus, kus vahendeid ei valita ja eesmärk on vaid üks  - läbilöök iga hinnaga, välistamata sealjuures inimelusid ja väärikust.

Clooney ise mängib filmis kuberner Mike Morrist, tema kampaaniajuhti Pauli Philip Seymour Hoffman ja rivaali kampaaniajuhti Paul Giamatti. Tegemist on ülihea näitlejate ansambliga, ja selle nõrgimaks lüliks osutubki Ryan Gosling. Arvestades neid rolle, mille Gosling on suureks mänginud nagu õpetaja „Half-Nelsonis“ (Ryan Fleck, 2006) või rüütelik autojuht „Ohtlikus sõidus“ (Nicolas Winding Refn, 2011) või sinisilmne armastaja „Kurvas Valentinipäevas“ (Derek Gianfrance, 2010), siis „Märtsiiidide“ pressiesindaja osa teda ilmselt ei kõnetanud, või siis ei sobi ta romantiline ja nooruslik tüpaaž presidendi pressiesindaja riukaliku loomuga, igatahes ei läinud Goslingi mäng sedavõrd korda kui näiteks Philip Seymour Hoffmani kampaaniajuht –veenev, kogenud, usaldusväärne ja lojaalne niiditõmbaja, kelle sarnast igatseks oma meeskonda vist iga poliitik. Sama nauditav oli vaadata Paul Giamatti mängu teise halli kardinali paulina. Pealegi, kui arvestada seda, et Clooney pakkus Stepheni rolli esmalt Leonardo di Capriole, siis ei saa ka Goslingule ette heita teatud toorust ja pinnapealsust karakterilahendusel. Veenev ja sobiv oli George Clooney enda mäng presidendikandidaadina – kindlalt võib väita, et on rolle, kus Clooney on pea et asendamatu- need on osad, kus ta kehastab sisimas üksikut ja kurba, kuid sellest hoolimata väga šarmantset meest – näiteks võib siia kõrvale tuua Jason Reitmani “Õhus” (2009) . muidugi tuntakse Clooneyt ka romantiliste komöödiate ja põnevike staarina, kuid selles vallas paistab ta alla jäävat juba uutele tegijatele nagu seesama Ryan Gosling. Philip Seymour Hoffmani ja Paul Giamatti näitlejakaliiber on vaatamata nende füüsisele isegi laiem, sest nad suudavad veenvalt maha mängida nii kaabakaid kui ka kangelasi. Huvitav on muidugi mõelda, milliseks kujuneb Goslingu edasine näitlejakarjäär – kas suudab ta vastu panna suure raha kiusatusele ja vältida „Kariibi mere piraatide“ laadseid seeriamulle, milles on lahustunud näiteks teise Hollywoodi sinisilma Johnny Deppi näitlejaanne.

See selleks- Clooney on kokku pannud igatahes väga hea näitlejateansambli lüües näiteks Tomas Alfredsoni spioonifilmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ (2011). Muidugi on huvitav, kuidas hindab filmi peatselt kuldmehikesi jagav    Ameerika Filmiakadeemia. Oscarile kandideerib „Märtsiiiidid“ kahjuks vaid parima kohandatud näitemängu kategoorias.

Filmi aluseks on Beau Willimoni näidend „Farragut North“, mis põhineb 2004nda aasta demokraatide presidendikandidaadi Howard Deani kampaanial. Otsest seost tegelike sündmustega ei maksa muidugi otsida, kuid “Märtsiiidid” väljendab selgelt seda, mida me ei tahaks uskuda. See on poliitika telgitaguste alatu ja küüniline maailm, seega on see ka omamoodi inimese varjulist külge portreteeriv hoiatusfilm auahnusest, mis, nagu filmis näeme, ei välista oma eesmärkide teostamisel poliitikas santaaži ja lehmakauplemist – kõike seda, millest ihkab rääkida ja kirjutada ajakirjandus. See on ka film tühjadest poliitilistest loosungitest, sisuta valimislubadustest, riigitüüri juures olevate poliitikute ja nende abiliste põhimõttelagedusest ja moraalitusest.  
Kainestav, nauditav ja põnev vaatamine.

(Delta, 10.veebruar)

TÜRANNOSAURUS (Paddy Considine, 2011)

 Vägivalla kasutamist filmikunstis võib vaadelda üldjoontes kahest küljest – kas on see eesmärk või vahend. Pole ju võõras vägivalla kasutamine nii öelda meelelahutuseks, ja seda on harrastanud juba Ameerika animafilmi suurmeister Walt Disney oma esimestes Miki-Hiire filmides, rääkimata splatter-filmide jälkide jõuvõtete ületoomisest tänapäeva peavoolukinno peamiselt teismelistele suunatud põnevikes. Vahendiks muutub vägivald siis, kui seda kasutatakse mingi sõnumi edasiandmiseks – ehk siis Coppola „Ristiisast“ tuntud stseen, kui rikkur leiab voodist oma hobuse pea, kuna keeldus koostööst oma õiglust taga ajava maffiabossiga. Siin on sõnumisaatja ise vägivaldne, tema maailm ja õiglus seisneb toores jõus ning seetõttu on välistatud ka mingite muude vahendite leidmine.  

Paddy Considine’i „Türannosaurus“ on samuti üpris jõhker film ja filmi aines ongi vägivald, seesama toores enese maksmapanek, mis leiab aset kogu aeg ja igal pool, sõltumata inimeste sotsiaalsest või materiaalsest positsioonist. Considine küsib, kas sellest ringist on võimalik väljuda ja kas on selleks üldse mingit lootust. „Türannosauruses“ on vägivald vahend, et rääkida vägivallast endast, see on katse paljastada vägivald, analüüsida olukorda, miks muutub vägivald eesmärgiks või kanaliks, mis nagu lubaks lahendada kõik probleemid. Vägivallaspiraali algusesse jõuda on võimatu, näitab Considine, sest see on juurdunud sedavõrd sügavale ühiskondlikus korralduses ja eelkõige inimeses endas. Ta annab mõista, et võita saab vägivalda vaid sellest välja astudes, võttes omaks hoopis teistest väärtustest lähtuvad põhimõtted, andes sealjuures endale aru, et  need väärtused on peidus ka kõige alatumas kaabakas.

Considine’i filmi kangelased, vanatestamentlike nimedega Joseph ja Hannah on kaks üksildast, 50ndates aastates katsumustest räsitud inimest, kelle eluteed ühel heal päeval ristuvad. Mõlemal, oma eluga ummikusse jooksnud tegelasel avaneb võimalust teist aidata, mis tähendab pääseteed ka iseendale.
Josephi ja Hannah’ lugu on õigupoolest argipäevane ime, mida ei oska oodata ja millesse uskumine on paljudele jäänud vaid lapsepõlves loetud muinasjuturaamatute maailma. Peategelaste nimed ja filmi pealkirigi viitavad inimkonna ajaloos olulistele tegelastele, teatud arhetüüpidele, mis kannavad ka filmi seisukohalt olulist tähendusvälja – iidset koletislikku lihasööjat türannosaurust võib tõlgendada kui vägivalla algust – jõhkrat tegurit looduses, kes nõrgemad halastamatult alla kugistab. See armutus on säilinud sellest hoolimata, et saurused ammu välja surnud ja elab edasi igas türannis. Filmis nimetab „türannosauruseks“ Joseph oma kadunud naist, kelle sammudest kogu maja värises.
Nimed Joseph ja Hannah on aga viide veel ühele tasandile filmis – see on religioon ning selles sisalduvad ja väljenduvad väärtused. Uues Testamendis on Joosep ja Anna Püha Maarja vanemad, Paddy Considine’i filmis on Peter Mullani kehastatud Jospeh töölisagulis elav joodik, kes on kaotanud naise, peksab vihahoos surnuks oma koera ja näebki ainukest lahendust kõigile probleemidele vägivallas. Olivia Colmani poolt samuti väga meeldejäävaks karakteriks mängitud Hannah on heategevusega tegelev, kuid mehe poolt varaliselt kindlustatud proua, kes elab juba paremas rajoonis, meie mõistes Viimsis. Hannah’ mehe, filmis Eddie Marsani mängitud jamesi alatu jõhkrus kodus panevad Hannah’ veendumused ja usu tõsiselt proovile ning võib kindel olla, et sündmused, mille tunnistajateks Considine meid kutsub, on aastatepikkuse koduvägivalla tulemus. Hannah abistab tema kaltsukast varju otsivat Josephit, aimamata, et jõujooned võivad pöörata ka vastupidi, see, millesse ta seni uskunud, võib puruneda ja tal endal võib abi vaja minna. 

Seni näitlejana end näidanud Paddy Considine tõestab „Türannosaurusega“ oma lavastajavõimekust – filmi eesmärk on äärmiselt selgelt välja toodud ja näitlejad täidavad ülesande suurepäraselt, põhiloo juurde lisab Considine väiksemaid lugusid ja tegevusliine, mis täiendavad ja rõhutavad pealiini – olgu see lugu põmmpeade peres kasvavast naabripoisist või haruldaste loomade loomaaiast unistavast joodikust.

„Türannosaurus“ on vaatamata süngele teemale ülimalt optimistlik film, see kinnitab, et väljapääs on olemas ka kõige mustema stsenaariumi korral, eriti ja isegi siis kui see tundub võimatuna. Võib öelda, et see polegi niivõrd film vägivallast, kui lootusest, et seda on võimalik ületada.

(Delta, 3.veebruar)