VIRU: VABADUSE SAATKOND (MARGIT KILUMETS, 2013)

Viru hotell on ilmselt üks neist sümboolse tähendusega ehitustest, millega igal nõukogude ajal elanud eestimaalasel on oma mälestus. Just nõukogude ajal elanud inimestel, sest uue põlvkonna jaoks, kes sündinud juba taasiseseisvunud Eestis, on Viru Hotell üks paljude pealinna majutusasutuste seast, mille “parim enne” on pealegi juba möödas. Kunagi oli Viru Hotell aga üks esimesi moodsa lääneliku arhitektuuriga kõrghooneid, omamoodi lubadus teisest maailmast, mille ees võis alati näha mõnda välismaa autot ja kus mastis lehvis mõni teise riigi lipp, vastavalt selle riigi kodanikule, kes parajasti hotellis peatus; “Viru” kondiitrid olid klass omaette ja järjekorrad “Viru” kohviku kringlite ja tortide järele olid tundidepikkused; 1972. aastal valminud hotell ise oli musternäidiseks moodsast sisustuskunstist lihvitud tammeplaatide ja kiiskavsärava metalliga, tavainimene sinna ei pääsenud, või kui, siis sellega kaasnes ka enese alandamine mingite uksehoidjate ja koristajate ees. See oligi aeg, mil siinset ühiskonda valitsesid uksehoidjad, kelnerid ja baarmenid, ning ärikad, kes turistidelt valuutat, nätsu ja kilekotte välja petsid. Kõike seda Margit Kilumetsa dokumentaalfilm “Viru: vabaduse saatkond” ka käsitleb. Kilumets võtab selle kapitalistlikku vabadust tõotanud sümboli ajaloo ühte tundi, puudutades pea kõiki olulisi “Viruga” seonduvaid tahke. Kilumetsa dokumentaal on vormilt traditsiooniline, siin pole taaslavastatud ajalugu ega kindlakäelist autoripositsiooni. Kaadritagust häält asendavad arhiivivõtted toonastest dok- ja propagandafilmidest, seletusi jagavad asjasse puutuvad isikud – ehitajate ja arhitektide kõrval ka “Viru” hiilgeaja peakondiiter, baarmen ning isegi üks ärikas. Kilumetsa lähenemine ajaloole on inimlik ja soe, faktoloogia ja skandaalid siia suurt ei puutu. Pigem on see mentaalajalugu, kui tõlkija ja giid, eesti kultuuri hästi tundev Eva Lille märgib, et 1970-80 aastad, mil eestlased olid almustepalujad ja soomlasi kasutati omamoodi veoloomadena, oli üks tumedamaid meievahelistes suhetes, millest senini pole soovinud rääkida kumbki pool. Nüüd, kui “Viru” on taandunud minevikulegendiks, on ilmunud kaks käsitlust Eesti-Soome suhete sümboliks olevast ehitisest. Aasta alguses toimunud DocPointil võis näha ka soomlaste Taru Mäkelä ja Johanna Onnismaa filmi “Viru - lugusid hotellist”, mis pealkirja järgi otsustades lähtub samuti inimeste endi jutustatud lugudest. Kahjuks pole see film jõudnud meie kinolevisse ja seetõttu puudub ka võimalus neid kaht lähenemist praegu võrrelda.

Kilumetsa autorikätt võib välja lugeda filmi häälestatuses, meelestatuses - see on valdavalt helge ja positiivne. Kole ja häbiväärne, mis Viru hotelliga seondub, olgu see KGB, hotelli tööle saamine, prostitutsioon, äritsemine, hotelli ehitaja pankrott, on edasi antud väljapeetud distantsilt. Selles suhtes ongi film valminud õigel ajal, mil kunagised teravad probleemid ja soovimatud mälestused on juba jõudnud kattuda teatud nostalgiakihiga. Kilumetsa film teeb argliku katse läheneda varjatud ajaloole ja selle erutavatele teemadele nagu nõukogude režiimi salaluure, prostitutsioon ja ärikad. Läbi menukirjanik Sofi Oksaneni näeme, milleni viisid soome ehitajate ja Tallinna naiste vahel tekkinud suhted, ning ärikas Igori tunnistuste kaudu saab aimu sellest, milline oli toonaste hangeldajate argipäev. Tunnipikkune ülevaade kinnistab ja selgitab Viru hotelli sümboolset staatust, siia ilmselt ei mahukski muud temaatilised laiendused nagu hotelli arhitektuuri autoriõiguste küsimus võrdluses Oscar Niemeyeri Rahvuskongressi hoonega, “Viru” ehitaja leidmine ja selle pankroti põhjused või skeemid, kuidas sellesse vertikaalsesse visiitkaarti tööle saadi. Kuid ilmselt on need mõne teise filmi või järgmiste filmide teemad.

Kilumetsa filmi väärtus ongi selles niinimetatud varjatud või salatud ajaloo avamises, avameelsuses, millega astub üles endine ärikas, mis on äärmiselt oluline mineviku vigadest õppimiseks ja mida tegelikult veel nii vähe on.

(Delta, 5.aprill)