Mamoru Hosoda maailm on sarnane Hayao Miyazakile selles osas, mis puudutab muinasjutulisena näivat kooskõla loodusega. Nagu „Totoros“ (Tonari No Totoro, 1988), kolib ka hundilaste ema perega maale elama ja peab üksi hakkama saama kahe elavaloomulise lapse kasvatamisega, lähedalasuvas metsas on metsa saladuste vardjaks kõrge ja jämeda puu all olev rebane, mis toob meelde ka „Printsess Mononoke“ (Mononoke-hime, 1997). Kuid „Hundilapsed Ame ja Yuki“ pole pelk korduvate motiivide või teemade taaskasutamine, Mamoru Hosoda lugu haprast ja ohustatud loodusest ning inimeste hoolimatusest on iseseisev emotsionaalne seisukohavõtt ka sotsiaalse tõrjutuse ja üksikvanemate teemal. „Hundilaste“ juures muutub üpris oluliseks taustsüsteem – rahvastiku kasv ja linnastumise levimine on viinud paljud liigid nagu näiteks hundid väljasuremisohu äärele; end üle töötav, peaaegu surmani ühele töökohale pühenduv jaapanlane veedab üha vähem aega oma pere keskel ja naise roll peret ühendava ning koos hoidva liikmena omab üha suuremat tähtsust meeste halveneva tervise tõttu, mis tingitud istuvast eluviisist; lapsed lukustavad end kooliskäimise asemel oma tuppa või põgenevad teismelistena kodunt, et ise hakkama saada, kui kodune keskkond muutub vastuvõetamatuks. Mamoru Hosoda puudutab neid probleeme ja veel paljusid teisi – kasvõi uude keskkonda sisseelamine ja naabrite ning mis peamine, naaberkogukonna liidrite ehk vanemate elanike poolehoiu võitmine.
Hundilapsed Ame ja Yuki on pooleldi inimesed, pooleldi hundid, kuna nende ema Hana armus huntmehesse – iidset huntide tõugu edasi kandvasse noorukisse. Hana on aga sunnitud kolima maale, et anda lastele võimalus üles kasvada naabrite ja sotsiaalhoolekandetädide uudishimust eemal. Kooliaastatel kerkib aga üha teravamalt esile huntlaste endi valiku küsimus – kumba poolt endas edasi arendada.
Jah, Mamoru Hosoda film on romantiline ja emotsionaalne, kuid selles on oma terav psühholoogiline- sotsiaalne nurk, mida lüüriline muusika ja kaunis pilt ei püüagi varjata. Ligikaudu kaks tundi ühe pere üles kasvamise lugu on edasi antud detailirikkalt – tormituul ähvardab iga üksikut lehekest ja päikesepaiste värvib kuldseks õied, mille keskel Hana oma kallimast unistab. Heale draamale kohaselt ei jäta filmitegijad tähelepanuta karakteriarendust – hundilapsed kasvavad oma sisemise arenguloogika järgi ja nende valikuid ei suuda ka ema ette aimata. Ehkki filmi muusikaline pool pole kaugeltki sedavõrd meeldejääv nagu näiteks Miyazaki filmide helilooja Joe Hisaishi tööd, moodustab ka see pildiga sobiva ühtsuse ja stseen, kus Yuki halearmsa lüürilise laulu saatel oma saladuse avaldab, on filmi üks emotsionaalsemaid ja mõjuvamaid.
„Hundilapsed Ame ja Yuki“ sobib vaatamiseks väga laiale vanuserühmale alates kolmandast eluaastast. Kõige väiksematele on see küll pikk film, kuid suur ekraan ja huntlaste võlumaailm kõnetab neidki rohkem kui telerist iga päev tuppa paiskuv hoopis odavam kraam.
(Delta, 3.mai)
No comments:
Post a Comment