HANNAH ARENDT (MARGARETHE VON TROTTA, 2012)

Viimaseid nädalaid saab Kinos Artis näha Margarethe Von Trotta filmi “Hannah Arendt”. See on vägivallatu film vägivallast, neist tegudest, mida korda saadetakse mõtlematusest ja puhtast rumalusest, mitte naiivusest, vaid pimedast allumisest võimuhierarhias kõrgemalt tulevatele määrustele.
“Hannah Arendt” toob ekraanile XX sajandi ühe olulisema poliitilise mõtleja eluseigad aastatest 1961-1963, mil nimikangelane läks ajakirja The New Yorker korrespondendina Iisraeli kajastama kohtuprotsessi Argentiinas tabatud sõjakurjategija ja natsi Adolf Eichmanni üle. Film räägib õiglusest, ehkki Eichmannile määratav karistus pole filmis üldse esiplaanil. Eichmanni protsessi kajastamisest tekkinud skandaali kaudu avab Von Trotta Arendti filosoofia peamised teesid ja annab edasi tolleaegse ühiskonna vastuolulisuse – Arendti halastamatud seisukohad lükkavad tagasi nii ameeriklased kui ka juudid – tema teooria on vastuvõetamatu, sest ta pöörab peegli vaataja enda vastu ja pealegi on ta naine, keda mehekeskne ühiskond tõrgub tunnistamast mõtlejana.
Film on kaks tundi pikk, eepiline jutustus. Kõige märulilikumad kaadrid näete ära kohe alguses kui Iisraeli luure end õigusemõistmise eest peitva Eichmanni Argentiinas ära röövib.
Filmi tempo on pikaldane, kulgev, kuid selles on omad pöördepunktid, tipp ja järelmäng. Kui kasutada muusikalist terminoloogiat – siis crescendoks on Hannah Arendti avalik loeng, kus ta selgitab oma vaateid Wesley ülikooli konservatiivsele juhtkonnale ja hoopis avarama mõtlemisega tudengitele. Ülesehituse mõttes võib filmi võrrelda näiteks Richard Wagneri töödega – pikk meloodia, mis suubub kõike vabastavasse ja vaimustavasse kõrgpunkti.

See on tark film, 70e aastasele Margarethe Von Trottale 14es täispikk mängufilm ja teema, milllega film tegeleb – õiglus ja inimeseks olemise väärikus, mida kinnitab võime ja kohustus mõelda oma tegude üle, on ka see, mis Von Trottat kogu loomingu jooksul huvitanud.

Margarethe Von Trotta kerkis esile saksa kino uue laine režissööridega nagu Werner Herzog, Wim Wenders, Volker Schlöndorff, kellega ta oli ka abielus. Von Trotta alustas näitlejana, tehes kaasa oma eakaaslaste Volker Schlöndorfi ja Rainer Werner Fassbinderi filmides. Von Trotta filme iseloomustavad tugevad naiskarakterid, ta saigi tuntuks naiste tõstmisega kesksetesse osadesse ja on tunnistanud, et teda on väga mõjutanud Ingmar Bergmani psühholoogiline kino. Tema filmidest kõlab läbi motiiv isikliku ja poliitilise lahutamatust seosest – isiklik on Von Trotta jaoks poliitiline ja sama oli see ka Hannah Arendti jaoks.

Hannah Arendt sündis 1906. aastal Lindenis saksa-juudi perekonnas. Marburgi ülikoolis oli ta õpetajaks üks XX sajandi olulisemaid filosoofe Martin Heidegger, kellesse ta ka armus, hiljem, Heidelbergi ülikoolis kirjutas ta oma väitekirja Pühast Augustinusest, siis oli ta juhendajaks teine oluline mõtleja – Karl Jaspers. Filmis on stseen, kus noor Arendt läheb õppejõu Heideggeri jutule ja palub teda õpetada mõtlema. Heidegger on sellest silmnähtavalt meelitatud, kuid vastab nagu hoiatades, et “mõtlemine on väga üksildane tegevus”. Arendt püüdis oma töödes ja mõtteavaldustes sellest üksildusepuurist välja – tema käsitluses on inimene ühiskondlik isik, kes vastutab oma tegude eest nii isiklikus kui ka üldisemas plaanis. Ja see oligi see, mille vastu eksis sõjakurjategija Adolf Eichmann – ta loobus mõtlemast, võib olla polnud ta võimeline mõtlema vastutustundlikult, sest nii oli teda kasvatatud. Eichmann nagu kõik need, kes on kaasa aidanud totalitaarrežiimide jõledustele, täitis lihtsalt käske. Kohtuprotsessil taandab ta end vastutusest, öeldes, et täitis vaid ülemuste korraldusi. Ta keeldus mõtlemast sellele, mida tähendab see, et loomavagunid teele lähevad, mille lastiks inimesed. Tema ülesanne oli tagada, et saadetis teele läheks, sest see oli käsk ja tema ülesanne oli seda täita.
Sama teema kõlab läbi samuti mullu valminud prantsuse režissööri Bernard Mangiante dokumentaalis “Punane khmeer ja vägivallatu mees”, mis linastus aasta alguses DocPointi raames. Filmis kohtu all olev endine matemaatikaõpetajast punaste khmeeride vangivalvur Duch seletab, et kõige julemaid tegusid saatsid korda need, kes tahtsid ülemustele meeldida. See film jõuab täpselt samade järeldusteni – et tõeline kurjus ei peitu äärmuslikes tegudes, vaid korralduste pimesi järgmises. See oli ka Hannah Arendti tees totalitaarežiimide toimemehhanisme paljastavas käsitluses. (http://archive.org/stream/originsoftotalit00aren/originsoftotalit00aren_djvu.txt)

Von Trotta film näitab Arendtile osaks saanud vastuseisu kaudu, kuivõrd aktuaalne oli ta lähenemine kurjuse probleemile. Toona oli Arendt oma ajast ees, aga enamgi veel - ta on tabanud midagi sellist inimese olemuses, mida loomult mugav ja egoistlik inimene tõrgub vastu võtmast. See on ühtaegu ajalooline, poliitiline ja ka isiklik film, millest igaüks saab teha oma järeldusi.

(Delta, 17.05)