Ameerika
filmitööstus on alati püüelnud grandioossusele - filmis peab kõik
olema suurem ja uhkem kui elus: mehed mehised, naised kaunid ja
sündmused peadpööritavad. Pöördesse ajava kinokunsti poole on
püüelnud ka Austraalia lavastaja ja näitleja Baz Luhrmann, kes on
saanud selle mandri edukaimaks visiitkaardiks Hollywoodis. Oma
käekirja leidis ta 1996. aastal filmiga “Romeo + Juliet”, see
oli tänapäeva kohandatud Shakespeare, mis pidas kinni algupärasest
loost ja keelest, kuid lisas moodsa heliriba ning keskkonna.
“Moulin
Rouge” (2001) oli katse taaselustada muusikali kinolinal - laulu ja
tantsu oli selles veel rohkem ja filmi keskkonna kunstiline lahendus
veelgi uhkem.
Tänavu Cannes'i festivali avanud “Suur Gatsby” on
vaadatav filmikunsti moodsaimas võtmes - kino ruumilisust avardavad
rasked prillid ninal.
Luhrmanni visioon maailma kirjandusklassikasse
kuuluvast Scott Fitzgeraldi romaanist on uhke ja toretsev, selles on
haaret, püüdu ületada senised ekraniseeringud, millest esimene
jõudis ekraanile juba aasta pärast raamatu valmimist - 1926.
Luhrmanni film on eelkõige aja märk - ta ise on öelnud, et soovis
selle ennasthävitava armuloo ekraniseerimisega osutada
sotsiaalsetele lõhedele ja ebavõrdsusele tänapäeva ühiskonnas,
mis sarnaneb nii mõneski mõttes 1920' aastatele
Ühendriikides. Rikkad pidutsevad ja vaesed mõistavad, et lihtsa
tööga pidutsejate hulka ei pääse. Toona andis täiendava
võimaluse rikastumiseks keeluseadus alkoholile, praegu on selleks
narkoturg. Seega oleks olnud võimalik ka „Suur Gatsby“
tänapäeva tuua, nagu Luhrmann tegi Shakespeare'iga, kuid seekord
otsustas ta jääda teksti ja kontekstitruuks. Võib olla, võib
olla, oleks Gatsby loo tänapäevaseks muutmine tulnud asjale isegi kasuks, sest praegune versioon, mis lavastuskunstis ja
esteetikas jälgib 1920ndaid, kuid mida ilustab 00ndate heliriba
menukatelt rap- ja indie-artistidelt, jääb mõnevõrra kunstlikuks
ning pingutatuks. Jah, muidugi, Jay-Z rütmis kõikuvad pidutsejad
peaksid tänapäeva vaataja jaoks looma otsese seose meid iga päev
ümbritseva (virtuaal)reaalsusega, kuid samas on raske leida
põhjendust, miks ei võiks ka muusikalises kujunduses jääda
20ndatesse aastatesse. Nii näiteks on räpist märksa mõjuvamad
kaadrid George Gershwini „Rhapsody in Blue'ga“, mis valmis nagu
raamatki 1924. aastal.
Baz
Luhrmanni „Suur Gatsby“ sarnaneb oma digitaalses viimistletuses
mudelraudteega, kuhu saab osta üha uusi jubinaid ja sellega täita
rohkem kui toa, kuid see ei võimalda muud, kui vool sisse lülitada
ja vaadata, kuidas rongike mudelmaastikku läbib. Luhrmanni film on
samuti eelkõige suur vaatemäng, kolmedimensiooniline pilt nullib
vaataja enda ruumilise fantaasia ja sellega kaasneb oht muutuda ühel
hetkel lihtsalt koormavaks. Selge, et 3D on nauditav suurelt
ekraanilt ja tahvlipõlvkonda kaotav filmitööstus loodab sellest
trumpi, kuidas vaatajad suurde saali tagasi meelitada, kuid seni on
vähesed režissöörid suutnud 3D-d kunstiliselt põhjendatult
kasutada. Ka Luhrmanni film näitab, et 3D pildikeel on alles
kujunemas – plaani sügavuse ja fokuseerimise asendamine 3D-ga on
sisuliselt odav viis mitmemõõtmelisuse põhjendamiseks ning
tähtedeks langevate lumehelveste poeetiline efekt ilmneb samamoodi
ka tavaformaadis. Omaette küsimus on plaanide vahetus, mis 3D-s
nõuaks justkui hoopis teistsugust loogikat. Võidujooks 3D
võimaluste kasutamisel on võtmas isegi naeruväärseid mõõtmeid –
näiteks lubab Steven Spielberg oma „Jurassic parki“ 3D variandis
veelgi rohkem vihmatilku, kui varasemates 3D filmides kokku. Olgu
siinkohal ära öeldud, et „Jurassic Pargi“ Eesti austajad näevad
uue mõõtme juurde saanud linatööd vaid kahel seansil – 11ndal
ja 12ndal juunil Tallinnas.
Kõrgtehnoloogiliselt
viimistletud „Suur Gatsby“ kaotab aga kahjuks ka atmosfääris –
filmis nagu polekski õhku, vaatamata peadpööritavatele
õhusõitudele ja panoraamidele. Luhrmanni ekraniseering mõjub
andeka koolilapse edeva ümberjutustusena, mis peaks meeldima
õpetajatele ja avaldama muljet klassikaaslastele, kuid mis ei täida
ekraniseeringute peamist eesmärki – vaataja juhtimist algmaterjali
– raamatu juurde.
Filmis
on häid osatäitmisi ja õnnestunud näitlejavalikuid: Leonardo Di
Caprio salapärase Gatsbyna, Carey Mulligan Daisyna ja Joel Edgerton
Tomina sobivad ka Scott Fitzgeraldi kirjeldatud karakteritega;
kahvatuks ja mittemidagiütlevaks jäi aga Tobey Maguire Nick
Carrawayna, kes loo kirja pani. Võib olla oligi see Luhrmanni
taotlus, et taandada Carraway rolli sündmusteahelas ja esile tõsta
Di Caprio karismaatilist tegelaskuju. Ilmselt ootab Luhrmanni Gatsbyt
ees ka Ameerika Filmiakadeemia auhinnasadu tuleval aastal ja ilmselt
ei jää see ka viimaseks Scott Fitzgeraldi romaani ekraniseeringuks.
(Delta 31.05)
No comments:
Post a Comment