SUUR GATSBY (GREAT GATSBY. BAZ LUHRMANN, 2013)

Ameerika filmitööstus on alati püüelnud grandioossusele - filmis peab kõik olema suurem ja uhkem kui elus: mehed mehised, naised kaunid ja sündmused peadpööritavad. Pöördesse ajava kinokunsti poole on püüelnud ka Austraalia lavastaja ja näitleja Baz Luhrmann, kes on saanud selle mandri edukaimaks visiitkaardiks Hollywoodis. Oma käekirja leidis ta 1996. aastal filmiga “Romeo + Juliet”, see oli tänapäeva kohandatud Shakespeare, mis pidas kinni algupärasest loost ja keelest, kuid lisas moodsa heliriba ning keskkonna. 

“Moulin Rouge” (2001) oli katse taaselustada muusikali kinolinal - laulu ja tantsu oli selles veel rohkem ja filmi keskkonna kunstiline lahendus veelgi uhkem. 

Tänavu Cannes'i festivali avanud “Suur Gatsby” on vaadatav filmikunsti moodsaimas võtmes - kino ruumilisust avardavad rasked prillid ninal. 

Luhrmanni visioon maailma kirjandusklassikasse kuuluvast Scott Fitzgeraldi romaanist on uhke ja toretsev, selles on haaret, püüdu ületada senised ekraniseeringud, millest esimene jõudis ekraanile juba aasta pärast raamatu valmimist - 1926. Luhrmanni film on eelkõige aja märk - ta ise on öelnud, et soovis selle ennasthävitava armuloo ekraniseerimisega osutada sotsiaalsetele lõhedele ja ebavõrdsusele tänapäeva ühiskonnas, mis sarnaneb nii mõneski mõttes 1920' aastatele Ühendriikides. Rikkad pidutsevad ja vaesed mõistavad, et lihtsa tööga pidutsejate hulka ei pääse. Toona andis täiendava võimaluse rikastumiseks keeluseadus alkoholile, praegu on selleks narkoturg. Seega oleks olnud võimalik ka „Suur Gatsby“ tänapäeva tuua, nagu Luhrmann tegi Shakespeare'iga, kuid seekord otsustas ta jääda teksti ja kontekstitruuks. Võib olla, võib olla, oleks Gatsby loo tänapäevaseks muutmine tulnud asjale isegi  kasuks, sest praegune versioon, mis lavastuskunstis ja esteetikas jälgib 1920ndaid, kuid mida ilustab 00ndate heliriba menukatelt rap- ja indie-artistidelt, jääb mõnevõrra kunstlikuks ning pingutatuks. Jah, muidugi, Jay-Z rütmis kõikuvad pidutsejad peaksid tänapäeva vaataja jaoks looma otsese seose meid iga päev ümbritseva (virtuaal)reaalsusega, kuid samas on raske leida põhjendust, miks ei võiks ka muusikalises kujunduses jääda 20ndatesse aastatesse. Nii näiteks on räpist märksa mõjuvamad kaadrid George Gershwini „Rhapsody in Blue'ga“, mis valmis nagu raamatki 1924. aastal.

Baz Luhrmanni „Suur Gatsby“ sarnaneb oma digitaalses viimistletuses mudelraudteega, kuhu saab osta üha uusi jubinaid ja sellega täita rohkem kui toa, kuid see ei võimalda muud, kui vool sisse lülitada ja vaadata, kuidas rongike mudelmaastikku läbib. Luhrmanni film on samuti eelkõige suur vaatemäng, kolmedimensiooniline pilt nullib vaataja enda ruumilise fantaasia ja sellega kaasneb oht muutuda ühel hetkel lihtsalt koormavaks. Selge, et 3D on nauditav suurelt ekraanilt ja tahvlipõlvkonda kaotav filmitööstus loodab sellest trumpi, kuidas vaatajad suurde saali tagasi meelitada, kuid seni on vähesed režissöörid suutnud 3D-d kunstiliselt põhjendatult kasutada. Ka Luhrmanni film näitab, et 3D pildikeel on alles kujunemas – plaani sügavuse ja fokuseerimise asendamine 3D-ga on sisuliselt odav viis mitmemõõtmelisuse põhjendamiseks ning tähtedeks langevate lumehelveste poeetiline efekt ilmneb samamoodi ka tavaformaadis. Omaette küsimus on plaanide vahetus, mis 3D-s nõuaks justkui hoopis teistsugust loogikat. Võidujooks 3D võimaluste kasutamisel on võtmas isegi naeruväärseid mõõtmeid – näiteks lubab Steven Spielberg oma „Jurassic parki“ 3D variandis veelgi rohkem vihmatilku, kui varasemates 3D filmides kokku. Olgu siinkohal ära öeldud, et „Jurassic Pargi“ Eesti austajad näevad uue mõõtme juurde saanud linatööd vaid kahel seansil – 11ndal ja 12ndal juunil Tallinnas.

Kõrgtehnoloogiliselt viimistletud „Suur Gatsby“ kaotab aga kahjuks ka atmosfääris – filmis nagu polekski õhku, vaatamata peadpööritavatele õhusõitudele ja panoraamidele. Luhrmanni ekraniseering mõjub andeka koolilapse edeva ümberjutustusena, mis peaks meeldima õpetajatele ja avaldama muljet klassikaaslastele, kuid mis ei täida ekraniseeringute peamist eesmärki – vaataja juhtimist algmaterjali – raamatu juurde.

Filmis on häid osatäitmisi ja õnnestunud näitlejavalikuid: Leonardo Di Caprio salapärase Gatsbyna, Carey Mulligan Daisyna ja Joel Edgerton Tomina sobivad ka Scott Fitzgeraldi kirjeldatud karakteritega; kahvatuks ja mittemidagiütlevaks jäi aga Tobey Maguire Nick Carrawayna, kes loo kirja pani. Võib olla oligi see Luhrmanni taotlus, et taandada Carraway rolli sündmusteahelas ja esile tõsta Di Caprio karismaatilist tegelaskuju. Ilmselt ootab Luhrmanni Gatsbyt ees ka Ameerika Filmiakadeemia auhinnasadu tuleval aastal ja ilmselt ei jää see ka viimaseks Scott Fitzgeraldi romaani ekraniseeringuks. 

(Delta 31.05)