PARADIIS: ARMASTUS (PARADIES:LIEBE. ULRICH SEIDL, 2012)

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kõmav vasknõu ja kilav kuljus. (1Kr 13,1) - kirjutas apostel Paulus korintlastele “Armastuse ülemlaulus”.

 Austria režissöör Ulrich Seidl lähtub oma mulluses triloogias “Paradiis” neistsamadest kristliku eetika põhitaladest - usust, lootusest ja armastusest, nimetades vastavalt ka triloogia osad. Nüüd on see teos vaadata kinos Sõprus. 

Ehkki Seidli lähenemist võivad mõned võtta otsese väljakutsena kristlikele väärtustele, mida läänemaailma kultuur siiani kultiveerib, on Seidli triloogiat võimalik lugeda ka nendesamade väärtuste puhastamisena, näiteks võib siia kõrvale tuua kasvõi Pussy Rioti skandaalse väljaastumise vene õigeusu kirikus ja seda võib omakorda käsitleda ka vaimude väljaajamisena. Samas oleks Seidli „Paradiisile“ vaid kristluse kriisi kaudu lähenemine liiga ühekülgne, teemasid on siin mitmeid, usu temaatikat käsitleb Seidl triloogia teises filmis, alapealkirjaga „Usk“, praegu kinoekraanile jõudnud „Armastus“ vaagib eksistentsiaalse üksinduse temaatikat. Filmi peategelane, vanaldane ja vormitu üksikema Teresa otsib armastust Keenia reisilt sealsete elurõõmsate mustanahaliste noorte meeste sülest. Sarnaselt Seidli filmide kangelastele on Teresa nurka surutud – kasvatab üksi oma teismelist, samuti ülekaalulisusele lähenevat tütart ja teenib elatist vaimupuudega inimesi hooldades. Keenia on tema jaoks teatud mõttes tõotatud maa palmipuude, säravsinise mere ja tõmmude noorte meestega, kes võivad sõbrannade sõnul pakkuda vanaldasele valgele naisele senikogemata õnne. Muidugimõista ei suju asjad nii nagu proua ootab ja Teresa võiks oma otsingute põhjal filmi lõpus koostada kasvõi Keenia randade gigolote välimääraja. Aga ta ei väsi otsimast ja vaatamata vastuseta jäävatele kõnedele ning sõnumitele, mida ta murelikult oma tütrele saadab, ei katkesta helesinise kleidiga maadam oma puhkust ning tatsab igal hommikul uuesti randa, et ükskord ometi õnne leida.
Teresat kehastav Margarete Tiesel teeb ilmselt oma elu rolli, läbides karakteriarengu lõbujanulisest ja veidi ujedast prouast kojuigatseva mureliku emani. Trööstitus armastuse ja läheduse leidmise soovis otsib Teresa kinnitust oma lootusetule olukorrale, jõudes sellele filmi käigus ka üha lähemale: eemale tõrjudes üliaktiivset esimest partnerit, ei oska Teresa aimatagi, milleni on ta nõus ise peatselt laskuma, et veel kordki tõotatud paradiisi kogeda.
Siedli armastusfilm on julge pildikeelega aga samas väga kaugel sellest, mida võiks nimetada erootiliseks. Seksistseenide suhteline pikkus annab otseselt edasi olukorra tülgastavat olemust. See pole film mitte ainult keskea kadunud rõõmudest, vaid seksiturismi problemaatika kaudu ka tänapäevani kestvast kolonialismist ja rassimist, mis on inimlikkuse ja armastuse skaala vastandservas. Ühtlasi viitab Seidl selle ebainimliku korralduse süsteemsusele, mis on end tihedalt sidunud Valge Maailma rahaga. Kui niinimetatud Valge mehe maailmas tuleb maksta iga sammu eest, siis Mustas Aafrikas annab valge inimene oma raha ise ära – lastele, emadele, haigetele, või lihtsalt õnnetutele. Teresele ja temataolistele on seksiostmine või oma seksiorja sugulaste toetamine teatud laadi indulgents, millega otsitakse lunastust oma senistele pattudele – hoolimatusele lähedaste suhtes, purunenud peresuhetele, isekusele, ahnusele. Mustad gigolod lubavad valgetel paksudel naistel end tunda kuningannadena – ometi kord kuulavad ja teenindavad mehed neid, mitte vastupidi. Nad oskavad raha küsida nagu ka kooliõpetajad, lubades pehmeid valgeid daame lõunapausil kooliruumidesse, kus algklasside lapsed põrandal üksteise kõrval reas puhkavad. Vaesus müüb. Vaatepilt, kus noored elujõulised Aafrika mehed ümmardavad vanaldasi Euroopa naisi osutab aga ka selle kontinendi peidetud potentsiaalile sisekriisidesse manduva Õhtumaa kõrval.

Ulrich Seidli „Paradiisi“ triloogiast on just „Armastust“ esile tõstetud kui kõige läbimõeldumat filmi. „Sõprusse“ jõuavad pea ka kaks teist triloogia osa, mis õigupoolest „Armastusele“ alla ei jää. 

(delta, 14.06)