KOOLIBRI EFEKT (HUMMINGBIRD. STEVEN KNIGHT, 2013)

Öisel Londoni tänaval tungivad kaagid kallale äsja kodutute supiköögist tulnud paarile, nõudes neilt raha. Mees hakkab vastu, jääb aga kambale alla, naine pääseb põgenema. Omakorda kaakide eest pagedes leiab mees end rikka fotograafi tühjast pööningukorterist, mis võimaldab tal elada mõnda aega teise mehena. Ta armastatu röövinud bandiidid ei tea, et tegemist on end varjava endise eriväelasega, kes asju nii ei jäta. - nõnda algab Steven Knighti esikfilm “Koolibri efekt”, ehk algupäraselt “Hummingbird”.

Steven Knighti tuntakse peamiselt stsenaristina, ta on kirjutanud stsenaariumi ka näiteks David Cronenbergi filmile “Lubadused idast” (Eastern promises. 2007), “Koolibri efekt" on ta esimene täispikk mängufilm kinolinal, eelnevalt on ta olnud režissöör vaid telefilmidele.

Suurte ootustega “Koolibri efekti” vaatama minna ei tasu, sest ta jääb keskmiseks, meelelahutuslikuks märuli- ja kättemaksufilmiks. Vaatajal igav ei hakka, küll aga ununeb vaadatu üpris kiiresti. Peaosas on selle sajandi märulistaariks tõusnud endine modell Jason Statham, endine modell on ka ta vastasnäitleja - Õde Cristinat mängiv Agata Buzek. Näitlejana on Buzek andekam, Knighti filmis mängib ta tüdrukuna seksuaalselt ahistatud noort naist, kes suunati oma ahistaja tapmise eest karistuseks kloostrisse. Statham kehastab talle omase kivise ilmega endist Afganistanis teeninud palgasõdurit, kes peidab end sõjakohtu eest.

Stathami ekraanikarjäär algas Guy Ritchie menukast märulikomöödiast “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” (Lock, Stock and Two Smoking Barrels. 1998). järgnesid “Riskikullerid”, “Adrenaliinid” ja “Kiired ja vihased”. Ühtekokku on Statham mänginud 40es filmis ja enamalt jaolt ka samasuguseid osi. Tema trump on hea füüsiline ettevalmistus ja oma kindel suhtumine võitlusstseenidesse, kuhu ta võitluskunstide kogemusega lisab alati ka oma koreograafilisi lahendusi. Võitluskoreograafias on Stathamile eeskujuks klassika - Bruce Lee ja Jackie Chani filmid, kus rõhk on näitleja kehalisel sooritusel, üld- või keskplaanis üles võetud tegevusel, mitte aga tehniliste võtete või montaažiga loodud efektidel. Statham on hea näide XXI sajandi kino võitluskoreograafiast, mis pöörab selja 1980ndate ja 90ndate hooplevale jalapööritamisele a' la Jean-Claude Van Damme, 1970ndatel läänes populaarseks saanud karate on asendunud segatud võitlusstiilidega, visuaalse efektsuse asemele on tulnud füüsiline efektiivsus, lavalikkuse asemele tõsiseltvõetav tõhusus. Võib olla on siin oma osa ka Steven Seagalil, kes tõi lääne märulitesse aikido? Statham teeb reeglina oma trikid ise, nagu ta on öelnud, on see tema jaoks osa eneseteostusest, eneseuhkusest ja seda on ka ekraanil näha. Stathamit on kõrvutatud Bruce Willisega - nad mõlemad sobivad Hollywoodi mudelrolli “lihtne inimene tänavalt”, nagu seda olid ka näiteks Harrison Ford või Clint Eastwood. Stathami olemus on aga kõvem kui Willisel, siit puudub kelmikas naeratus suunurgas, mis lubab Willisel täiendada oma karaktereid teatud muhedusega. Stathamil pole seni naeratada lubatud, tema tegelaskujud on selleks kirjutatud liialt sirgjoonelised...

 Ilmselt minnakse kinno vaatama Stathami rollisooritust mitte aga seda, kuidas Steven Knight oma esimese täispika filmiga hakkama saab. Tavapäraste märulitega võrreldes (mis on muidugi sama hägune väljend nagu “tavalised pesupulbrid”) on Knight püüdnud “Koolibrisse” sisse kirjutada rohkem dramaatikat - peategelase eneseleidmise loo käigus avatakse tasapisi ka ta minevikku: ta püüab taastada suhteid oma endise naise ja tütrega, elades raskelt üle oma sõbranna tapmist alustab ta romaani Õde Cristinaga. Knight viitab sõjast läbi käinud mehe pidetusele ja saamatusele kohanemisel normaalse ühiskonnaga. Sisemusest väljapääsu otsivat tapjat uputab Stathami mängitud Joey alkoholi, ta on eelkõige sõdur, kelle eksistents kulgeb ülesandest ülesandesse, peremeheta samurai - ronin, kes pole suutnud draakonit iseendas tappa ning muutub jõude olles ohtlikuks iseendale ja teistele. Seega on “Koolibri efekt” omamoodi kunstilisse vormi pandud sotsiaalne kommentaar järjekordsele välismissioonides närvid kaotanud noorte meeste põlvkonnale. Sedasama tagasitulemise ning oma pere ja koha teemat on käsitlenud ka näiteks Sulev Keedus kahe aasta taguses filmis “Kirjad Inglile”.

(Delta 21.juuni)