PÄRAST SÜDAÖÖD (BEFORE MIDNIGHT. RICHARD LINKLATER, 2013)

Öeldakse, et kõige raskem on alustada - kui sul on ees puhas paberileht, mis on veel määrimata värvidest, filmistsenaariumite korral karakteritest ja süžeeliinist, mis võib ka looja endaga jääda kaasas käima. USA filmilooja Richard Linklater alustas lühikeste videolugudega ja filmidega noortest, kes ei soovinud sobituda etteantud raamidesse. Aastal 1995 kuulutati Linklater Berliinis festivali parimaks režisööriks filmi eest “Enne päikesetõusu” (Before Sunrise. 1995), mis viis Viinis kokku noore ameeriklase Jesse ja prantslanna Celine'i. Nüüd kinodesse jõudnud “Enne südaööd” on sellele filmile kolmas järg. See on ka ainuke sarifilm, mida kunstilist otsustusõigust ja iseseisvust hindav Linklater seni teinud. Sarja esimeses filmis olid filmi peategelasi kehastanud Ethan Hawke ja Julie Delpy 25 aastased ning mängisid enam vähem eakaaslasi, neid suunanud režissöör ise neist kümme aastat vanem. 2004. aastal linastunud “Enne päikeseloojangut” (Before Sunset) olid nad 30ndate eluaastate alguses ja nüüd 40ndate. Juhuslikult rongis kohtunud Jesse ja Celine on kokku jäänud ning saanud kahe tüdruku vanemateks. Nagu Linklaterile tavaks, toimub filmi tegevus täpselt piiratud ajavahemikus, säilitades antiiktragöödiatest tuntud aja ja koha ühtsuse nõuet – filmi tegevus toimub ühel õhtul Kreeka kuurortlinnakeses, kuhu perekond puhkama sõitnud. Nende uued tuttavad korraldavad Jessele ja Celine'ile omaette öö ühes hotellis, et nad saaksid korrakski olla vabad vanemakohustustest. Nagu aga tihti juhtub, kulub suur osa antud ajast omavaheliste arusaamatuste selgitamisele ja lahendamata probleemide rusuv taak ähvardab pealtnäha kauni harmoonia purustada.

Filmi stsenaariumi kirjutasid peaosatäitjad koos režissööriga, nii oli ka üheksa aastat tagasi, sarja teise filmi juures. Linklater loobub siin autorlusest, andes vastutuse oma tegelaste käekäigu eest üle neile endile. Režissöörideks peavad end nii Delpy kui ka Hawke, kes mõlemad tegid oma esimese lühifilmi samuti 1995. aastal, kui tuli linale Jesse ja Celine'i romantilise kohtumise lugu ning mõlemal on oma kindel arusaam romantikast ja mehe-naise rollist. Kolme peale kirjutatud stsenaariumi ambitsioonikus ja sealjuures tehtud kompromissid on filmis „Enne südaööd“ selgelt näha ja paraku kahandavad need näitlejate tegelikku võimekust ning võimalusi. Nii kujunebki filmi parimaks rolliks hoopis üks episoodiline kõrvalosa - Kreeka kunagise staari Xenia Kalogeropoulouse mängitud vanadaam Natalia, kes õhtulauas räägib oma kadunud mehest. See stseen on kõnekas, sest toob kokku neli erinevas vanuses paari - 20sed, kes oma suhte ja suure elu alguses, 40sed, kel lapsed veel väikesed, ning neist kogenumad 50esed ning 70-80 aastased, peaaegu et määratlematus vanuses mehe ja naise, kes mõlemad oma õige abikaasa juba kaotanud. Abielusuhte areng ja inimese vananemine ongi filmi põhiteemaks, Jesse ja Celine'i sõnakas ning isegi põhjendamatu nääklemine seda saatvaks helireaks. Elulised seigad taanduvad võimuvõitluseks, mis saab toitu aeg ajalt esile tõusvast armukadedusest. Linklateri filmis on stseene, mis ei oma erilist tähtsust ja mõjuvad liigsetena, samas on dialoog tihti sedavõrd rääkimata teemasid tulvil nagu poleks Jesse ja Celine teineteist tõepoolest aastaid näinud. Kõige häirivam ongi stsenaariumi kunstlikuna mõjuv ülepaisutatus, tekib paratamatult küsimus, kas “Enne südaööd” on olnud filmi tegijaile püüd välja tulla teatud moraalsest kohustusest jälgida edasi Jesse ja Celine'i saatust või on see pelk kassapüüdmise katse.

“Enne päikesetõusu”, “Pärast päikeseloojangut” ja “Enne südaööd” tegemise vahe on üheksa aastat, arvatavasti on oodata filmile aastal 2022 taas järge, ehkki mitmed filmi repliigid justkui viitaks sellele, et tegijad püüavad romantiliselt alanud saagat kuidagi kokku võtta ja sellele järgede tegemist õigustada. Vaatajad oma vanu lemmikuid ilmselt ei jäta, sest üheksa aasta jooksul muutub inimese elus nii mõndagi ja kunagised karismaatilised ekraanikangelased saavad virtuaalseteks, nostalgilise minevikulooriga kaetud sõpradeks, kelle käekäigule huvitav kaasa elada. Kõige hõlpsam on seda teha neil, kes ise sama vanad, sest ekraanilt vastu vaatavad kergelt kortsuvad näod ja nende jutt justkui peegeldaks neidsamu probleeme, millega vaataja ise iga päev tavaelus vastakuti seisab.

(Delta, 12.07)