SEARCHING FOR SUGAR MAN (MALIK BENDJELLOUL, 2012)

Võib nii öelda mürki võtta selle peale, et Sixto Rodrigueze nimi oli enamusele muusikasõpradest tundmatu kuni eelmise aastani, kui Sundance'i filmifestivalil linastus Rootsis sündinud režissööri Malik Bendjellouli film „Searching for Sugar Man“. Esilinastusest peale on filmi saatnud publikumenu ja selle on hinnanud Kuldmehikese vääriliseks ka Ameerika Filmiakadeemia. Oscar on siinjuures vaid üks auhindade reas, mis ei taha lõppeda, sest „Sugar Mani“ saaga võidab nii filmiekspertide kui ka reavaataja südameid pea igas maailma kinoteatris.

Ilmselgelt on tegu ühe edukaima dokumentaalfilmi debüüdiga. Rootsi televisioonile muusikadokumentaale teinud Bendjelloul komistas Sixto Rodrigueze loo otsa pärast seda, kui oli end telest töölt lahti võtnud, et maailma näha.

Film räägib 1970ndate alguses kaks albumit välja andnud andekast lauljast Sixto Rodriguezest, kes mitmel põhjusel on jäänud teenimatult varju ja unustatud, kuni 1990ndatel hakkasid kaks Lõuna-Aafrika muusikasõpra ta salapärast kadumist muusikaareenilt uurima. Bendjellouli film kajastab seda omapärast muusikadetektiivi ja aitab omakorda kaasa andeka laulja rehabiliteerimisele.

Rodrigueze legend paljastab taas kord muusika ja poliitika seosed, tehes seda võib olla isegi laiemal pinnal kui mitmed teised samateemalised muusikadokid. Ei tulegi pähe teist näidet, mis näitaks ühe artisti edulugu läbi poliitilises isolatsioonis olnud riigi. USA-s tundmatuks jäänud Rodriguezest sai Lõuna-Aafrikas apartheidi vastase võitluse sümbol ja populaarsuselt ületas ta seal ka Elvis Presley ning Rolling Stonesi, rääkimata Bob Dylanist, kellega lauljat nii mõneski mõttes põhjust võrrelda. Võib arvata, et Rodriguez oleks andnud maailmale veel mitmeid sama liigutavaid lugusid nagu Dylan, kui ta oleks oma muusikuteed jätkanud. Praegu tuleb aga rahulduda kahe olemasoleva albumiga ja filmi helireaga, kus peal ka lugusid avaldamata jäänud kolmandalt albumilt. Oma sotsiaalselt sõnumilt ja muusikaliselt laetuselt ei jää need lood kuidagi Dylanile alla. Detroidis sündinud ja kasvanud Rodriguez pani oma lauludesse selle kummituslinnaks muutunud suurlinna olud ja valud: töötuse ja trööstituse, üksinduse ja väljapääsmatuse. Alles eile tuli uudis selle kohta, et kunagine autotööstuse hiiglane Detroit on saanud esimeseks suurlinnaks Ameerika Ühendriikide ajaloos, mis on andnud sisse pankrotiavalduse. Rodrigueze eesmärk on olnud midagi ära teha, et see olukord muutuks - sellest missioonist on kantud tema laulud ja ta ülesastumised Detroidi suitsustes pubides, klubides; muusikast loobus ta poliitika kasuks ja kandideeris ka Detroidi linnapeaks.

Filmist selgub, et Rodriguez polegi soovinud läbi lüüa muusikuna, ehkki just selles liinis suudaks ta midagi ära teha ja sellele osutab ka ta menu apartheidi tõttu isolatsiooni sattunud Lõuna-Aafrikas. Hispaaniapärase nime, tõmmu nahavärvi, indiaani päritolu ja tagasihoidlikkuse tõttu jäi ta rahvusvaheliseks läbilöögiks vajalike masside huviringist välja, produtsendid kaotasid tema vastu huvi ja ta albumite autoritasud voolasid neile "tähelepandamatult" ühte potti suuremate artistide pealt tuleva rahaga. Artist ise jäi sealjuures nii tähelepanu kui ka tasuta, elatist pidi ta teenima ehitustel. Bendjellouli film näitab, et menu on juhuse asi, ta näitab ka muusikaprodutsentide ülbust ja silmakirjalikkust ning läänemaailma muusikatööstuse röövellikku olemust. Me ei tea, kui palju võib samasuguseid lugusid peidus olla Venemaal, Hiinas, Iraanis või näiteks Põhja-Koreas, mis on praegu maailma isoleerituim riik.

Rodrigueze legendi toetab ta loomupärane tagasihoidlikkus. Päikeseprillide taha varjuv mees oli ka oma muusikutee ajal salapärane trubaduur, kes juhuslikult oma lauludega mõnes baarinurgas õhtuti üles astus. Oma salapära ja tagasihoidlikkuse on ta säilitanud ka nüüd, pärast filmi linale tulekut ja sellega kaasnenud menu. Huvitav on aga see, mis tema niiöelda rehabiliteerimisele järgneb – albumite edetabelitesse on jõudnud nii filmi heliriba kui ka Rodrigueze senised albumid, aasta alguses toimus ka Rodrigueze esimene Ameerika kontserttuur. Ja seda siis 30 aastat pärast albumite ilmumist.  

(Delta, 19.07)