OLEN NII ELEVIL (LOS AMANTES PASAJEROS. PEDRO ALMODÒVAR, 2013)

Pedro Almodóvari uus komöödia „Olen nii elevil“ peaks õigupoolest olema inglise keeles „I'm so Excited“. Nimelt on see viide samanimelisele Pointer Sisters'i laulule, mis filmi ühes stseenis ka muusikali võtmes läbi lavastatakse. Diskobuumi lõpus, 1980date aastate alguses edetabelite etteotsa jõudnud laul sai õekeste Anita, Ruth ja June Pointeri bändi firmamärgiks, algupärases muusikavideos näeme õdesid valmistumas tantsuõhtuks ja video lõpeb sellega, kuidas klubi sama loo rütmis tantsu lööb.

Almodóvari filmis tantsivad diskoloo saatel geidest stjuuardid, et lahutada meelt rikkis mootoriga sihitult tiirutava lennuki äriklassi reisijatel. Kolm keskealist geist lennusaatjat korraldavad peo katku ajal, segades narkootikumidest ja alkoholist kokku joovastava ning erutava-ergutava kokteili, mis vabastab keelepaelad ja allasurutud ihad.

Almodóvarile tavapäraselt on filmis häid karaktereid ja tema lemmiknäitlejaid – üht stuujarditest mängib Javier Camara, kes on tuntud filmidest "Räägi temaga" (Hable con ella. 2002) ja „Halb kasvatus“ (La mala educación. 2004); Lola Duenas mängib ekstrasenssi, kes on otsustanud oma süütusest vabaneda; Cecilia Roth aga vananevat pornostaari, kes kardab oma elu pärast. Filmi sündmuste lähtepunktiks olevas stseenis näeme ka Antonio Banderast ja Penelope Cruzi, kelle karjäärile Almodovar ka kunagi aluse pannud.

Almodóvari komöödia on frivoolne, kohati isegi labane, samas leidub ka paar teravmeelsemat nalja, kuid need jäävad kahjuks alla lamedamatele võtetele. Ülekaaluliste geipoiste tegemised ja ühemõttelised vihjed jätavad külmaks, samas on aga kindlasti ka neil oma vaataja olemas nagu ka näiteks teismeliste seksuaalse ärkamise teemalisel menukil „American Pie“ (Paul Weitz, 1999), millele isegi mitu järge vändatud. Julgeks selle filmi põhjal väita, et Almodóvar pole siiski komöödialavastaja, tema tugevus ilmneb karakterdraamades, kus nali on eluliselt kohalolev, tegudesse tõlgendusvõimalusena sisse kirjutatud, mitte aga eraldi välja toodud. Almodóvar käsitleb oma filmides alati samu teemasid - inimeseks olemise varjatumaid külgi – ühelt poolt allasurutud ihasid ja hirme, teiselt poolt eneseotsinguid ja katseid ummikust väljuda. Ummiku võib tekitada sotsiaalne raamistik või psühholoogiline vastasseis, olgu see siis tegelaste vahel või mõne karakteri enda sees. Nii näiteks on Almodóvari filmograafias üht paremat filmi „Naised närvivapustuse äärel“ (Mujeres al borde de un ataque de nervios. 1988) mõnikord nimetatud komöödiaks, ehkki seal toimuv on pigem dramaatiline. Filmis „Olen nii elevil“ dramaatika esile ei pääse. Lennukis olev lustlik melu käib edasi väljapääsmatu olukorra kiuste, kuhu lennuk sattunud või võib olla just selle tõttu. Siin võib näha ka allegooriat poliitilisele olukorrale Hispaanias, mis justkui sihitult Euroopa taevas ringi triivib, juhtkond liiderdamas ja rahvas narkootikumidest uimastatuna magamas. Almodóvari filmis teeb lennuk hädamaandumise lõpuks Prantsusmaal, seega abi loodab Almodóvar siiski naabritelt. Kuid filmi sümboolne kõrvutamine poliitilise olukorraga on siiski suhteliselt meelevaldne, eelkõige on „Olen nii elevil“ meelelahutus autorile südamelähedastel teemadel. Ilmselt teeb Almodóvar katset niiöelda puhta - sirgjoonelise komöödiaga, sest žanrikatsetuseks võib lugeda ka ta eelmist filmi – bodyhorrori elementidega rikastatud linatööd „Nahk, milles ma elan“ (La piel que habito. 2011). Kindlasti oleks Almodóvar astunud sammu edasi, kui ta oleks „Olen nii elevil“ filmis kasutanud veelgi julgemat graafilist pildikeelt, nagu teeb seda Taani filmikunsti enfant terrible Lars Von Trier oma filmiga Nümfomaan (Nymphomaniac. 2013).

 

(Delta, 24.05)