ÕLIMÄE ÕIED (HEILIKA PIKKOV, 2013)

Heilika Pikkovil esilinastus uus dokumentaalfilm „Õlimäe õied“. See räägib Eesti päritolu vene õigeusu nunnast Ema Ksenjast, kes elab Jeruusalemmas ajaloolise Õlimäe jalamil asuvas kloostris.

Südamlik ja intiimne tõsielufilm võtab kokku keerulise 20nda sajandi ühe väikese rahvakillu liikme eluloo kaudu. „Õlimäe õisi“ võiks nimetada ka üheks eesti looks, nagu me neid oleme harjunud nägema ETV ekraanil. Samas on Ema Ksenja oma mitmekülgsuses hoopis vasturääkivam subjekt, kui seda mahuks „eesti lugude“ minidokkide raames käsitlema, võib isegi öelda, et ka täispikk dokumentaalfilm jääb ajaliselt teemale ja selle kandjale kitsaks. Mõnes mõttes võiks Ema Ksenjat nimetada isegi triksteriks, sest keeruka iseloomu ja ettearvamatute eluseikadega paljunäinud naine pöörab ümber ka filmi pealkirja sisse kirjutatud kaunikõlalis-romantilise rõhu. Kristluse keskseim geopoliitiline sümbol Jeruusalemm jääb alla inimesele, kes on oma mineviku maha matnud ja nõustab nüüd neid, kel endil psühholoogilisi või religioosseid probleeme. Võib küsida, kas on see ülim religioosne pühendumus või isiklik pagemistee omaenda psühholoogilisest ummikust, kuhu keerukad olud teda ajanud? 82-e aastane naine on üles kasvanud lõhestunud perekonnas, armukadeda ja egoistliku ema karmi käe all, teinud tõlgina kaastööd Eestit okupeerinud Saksa vägedega, pagulusaastad on tähendanud Ema Ksenjale arvutuid suhteid ja luhtunud abielusid, ning ka vähiteadlase karjääri Austraalias. Filmi kestel avab Ema Ksenja oma elust üha uusi tahke ja ka isiklikke saladusi, tühistades justkui pidevalt seda illusoorset harmooniat, mida pakub postkaartlik pilt Õlimäe kloostri nunnade elust. Vaatajal tuleb endal leida vastus sellele, mida oleks Ema Ksenjal just talle öelda. Film kõnetab ka siis, kui vaataja hinnangul on eaka aga endiselt tarmuka naise sõnum talle mõistetamatu. Sellisel juhul jääb vaatajal üle ühineda Ema Ksenja hardunud austajaskonnaga, kes üksmeelselt noogutavad ja vaikivad, kui Ema Ksenja tõdeb, et kodumaad tema jaoks pole ja Iisraelis elamine tähendabki kosmopolitismi.

Heilika Pikkovil on õnnestunud püüda väga isiklikke ja kõnekaid hetki, mis annavad edasi peategelase karakterit, kloostri õhustikku ja ka seda keskkonda, mis Ema Ksenjat praegusel eluetapil ümbritseb. Pikkovi vaatepunkt pole siinjuures selline nagu seda võib näha omamoodi standardiks kujunenud kloostrifilmide juures, kus vaikivad pühendunud täidavad oma igapäevaseid toimetusi „ora et labora“. Teemana on vaimuliku ja ilmaliku elu, taevase ja maise vastandus filmis sees, kuid siin on ka kõnekaid kujundeid, mis seda piiri ületavad – nagu näiteks traataia alt väljapääsu otsivad kilpkonnad, keda Ema Ksenja hooldab või needsamad tillukesed lilleõied, mida Ema Ksenja postkaartide tarbeks kogub ja kuivatab. Pikkov ühtaegu austab filmitavat, kuid astub temaga filmi kaudu ka dialoogi, sest ei varja seda, mida subjekt ise ehk näha ei soovikski. Pikkov suudab südamliku lähenemisega avada traagilise saatusega nunna isikut, tuues esiplaanile mitte maisest elust distantseerunud uskliku vaid inimese kõige oma vasturääkivustega. See pole religioosne film usust ja selle lunastavast jõust, vaid inimesest, kes kahtleb ja otsib ka siis, kui on jõudnud oma usulises pühendumuses viimasele astmele.

„Õlimäe õied“ on õigupoolest hetk ühest pikast elust, teekonnast, mis pole veel lõppenud. Ema Ksenja näeb ülima eesmärgina Suurde Skeemasse jõudmist, ehk vaikusetõotuse andmist. Samas tõdeb ta, et selle kättesaamatus on võluvam kui eesmärk ise. Ema Ksenja jätkab oma missiooni – eestpalvete lugemist, teiste abistamist ja ärakuulamist, regulaarselt ka Eestit külastades. Siin astub film dokumendina ajast isegi ette – ka siis, kui Ema Ksenja ühel hetkel saab loa Suurde Skeemasse astuda, jääb ta selle filmi läbi kõnelema. Tuhaks ei muutu ka ta elu lugu ja mälestused, mida ta ise soovib salata. Ema Ksenja ütleb, et aias pole aega, siin on koos nii minevik kui ka olevik. Siin muutub oluliseks ka koht, kus film üles võetud - ajatu Jeruusalemm, mille tulevik senini selgusetu.

(Delta, 10.05)