MELANHOOLIA (Lars von Trier, 2011)

- suurejooneliselt ette võetud katastrooffilm maailmalõpust, millele Trier püüab talle tavaomaselt läheneda läbi üksikisiku intiimse prisma. Filmi avakaadrid on vapustavad ja esimesed veerandtundi saab nautida kammerlikult kaunist, nägemuslikku vaatemängu millestki õudsast ja üleloomulikust. Selles aega peatavas ebameeldivuses, millega vaatajani tuuakse visioonid maailma hävitavast katastroofist, on ühtaegu midagi võigast ja võluvat. Aegvõttes liiguvad pildid kukkuvast hobusest, paanikas emast ja lapsest või põgeneda püüdvast noorest naisest pruudirõivais on painajalikud ja maalilised. Heliliseks taustaks Richard Wagneri Tristan ja Isolde.
Siit edasi oleme absurdse olukorra tunnistajaks, kui hiigelsuur limusiin pruutpaariga püüab läbida kitsast mägiteed. Nii algab filmi ühe peategelase – tundliku ja emotsionaalse Justine’I lugu, keda kehastab ka Cannes’is parima naisnäitleja auhinna saanud Kirsten Dunst. Katastroofi eelaimdus tumestab ka uhket pulmapidu ja see lõpeb nagu halvas unenäos, kus kõik käituvad ettearvamatult ja toimuvat juhib mingi ettemääratud paha jõud.
Järgneb poolteist tundi väsitavat ootust muust maailmast pea eraldatud maamõisas Justine’I ja tema õe Claire’I perekonna keskel. Blond Justine ja brünett Claire on vastandlikud tegelaskujud- nende meeleolud töötavad justkui vastandlikes aga üksteist toetavates faasides – Claire abistab Justine’I Justine’I maailma kokkuvarisemisel, Justine on aga toeks Claire’ile, kui katastroof võtab üleilmsed mõõtmed. Mõlemad naised usaldavad oma intuitsiooni ja kumbki ei eksi. Nad vastanduvad oma tunnetuslikus tarkuses neid ümbritsevatele meestele, kelle ratsionaalsus on vaid petlik kate haavatavusele ja lihtsameelsele rumalusele. Naine jääb Melanhoolias selleks, kes katab meest oma kojaga ka siis, kui enam millelegi loota pole.
Melanhoolias puudub apokalüptilisele mõõtmele vaatamata aga see toores ja ürgne jõud, mis läbis Trieri eelmist filmi, tema filmograafias kõige võikamat linatööd – Antikristust. Filmi tegelased on vaid kahvatud varjud Trieri eelmiste filmide karakteritest, tegevus seiskub ja dramaatikanäit läheneb nullile. Seisund, mida film peaks väljendama, muutub lihtsalt igavaks. Filmi alguse visuaalselt köitev mäng värvide, sümbolite ja Euroopa kultuurilooga taandub, andes maad venivale oleskelule, milles vahelduvad stseenid ei vii tegevust ei edasi ega tagasi. Ja hakkad mõtlema, et Lars Von Trier pole sedavõrd halba filmi enne küll teinud. Melanhoolias pole seda psühholoogilist teravust, mille järgi me Trieri tunneme; inimese mõtte- ja tundemaailma tumedamaid, peidetud külgi kannab filmis hoopis tundmatu taevakeha, mis nagu kummipall ettearvamatu trajektooriga planeeti Maa ja Claire’I mõisa silmapiiri ähvardab.

Lars von Trier ise on väljendanud filmi suhtes selget rahulolematust, ta on seda isegi nimetanud väljapääsuks Trierist ("exit Trier"), pannes sinna taha retoorilise küsimärgi. Enamgi veel - Trier ütleb filmist isegi lahti võrreldes seda valesti paigaldatud organiga. Tema tõeline eesmärk oli väljendada Õhtumaa allakäiku nagu seda sõnastas sajand tagasi Oswald Sprengler ja nagu seda on väljendanud tolleaegsed saksa romantikud Caspar David Friedrichist Richard Wagnerini välja. Filmi parimad hetked ongi tulvil kultuuriloolisi vihjeid maali- ja filmikunstile, mõtteloole ja kirjandusele. Neid pole aga palju.
Kas Trierist on saanud režissöör, kes võib soovi korral välja tulla ka halva filmiga, kuid kelle tööd võetakse festivalidel ja filmilevitajate poolt vastu niigi? Või on Trierist saanud kaubamärk, mille eesmärk on toota kasumit ta enda asutatud filmikompaniile Zentropa? Või on asi hoopis lihtsam- Trier on lihtsalt sedavõrd nimekas ja seetõttu ka mõneti sõltumatu filmilooja, et võib endale lubada ekskursse senitundmata ja avastamata aladele nagu seda on näiteks omaette žanrimääratlustega katastrooffilm? Järgmisena on Trier lubanud proovida vändata pornofilmi, mis on seni olnud siiski ka omade reeglitega niššitoode. Trieri Melanhoolia on kahtlemata psühholoogiliselt ambitsioonikam maailmalõpufilmi projekt kui seda on arvukad Hollywoodis toodetud samast ideest kantud tööd, kuid ta jääb paraku neile alla. Hollywoodi katastrooffilmid löövad vaatajat just oma lihtsusega, inimeste reageeringud ja käitumised lasevad vaatajal hõlpsamini end nendega samastada ning filmi peategelane – see, mis olemasoleva maailma purustab, on oma reaalsuses tõsiseltvõetavam, kui aimamatu trajektooriga terrorplaneet Trieri filmis.
Lars von Trier ütleb, et ta suleb silmad ja loodab, et vaataja teda lõplikult siiski ei hülga, ehkki tema hea sõber Thomas Vinterberg küsis talt pärast filmi vaatamist: kuidas sa nüüd jätkad?