DEEMONID (AIN MÄEOTS, 2012)

Ain Mäeotsa teine täispikk mängufilm „Deemonid“ tegeleb eesti filmis uue probleemistikuga – mänguruluse ja selle tagajärgedega. Film algab enesetapukatsest ja James Bondi filme parodeerivast reklaamiklipist, kus on elust suuremad võidud, hästiistuvad ülikonnad ja ilusad naised. Reklaamibüroo eesotsas sharmantse Jokoga (Tambet Tuisk) lükkab klipi aga tagasi kui aegunud idee, pakkudes välja kasiino kujutamist meelelahustuskeskusena. Kuidas see kuvandi tasemel töötaks, meile küll ei näidata, kuid filmi seisukohalt on olulisem see, et peatselt isaks saav Joko satub ise oma mahasalatud reklaami ohvriks, langedes edukast müügiinimesest näruseks mängusõltlaseks. „Deemonid“ ongi film langusest, allakäigust, mis tabab neid, kes mängukuradi küüsi satuvad. Visalt arenevad kolm tegevusliini, mida võib nimetada ka haiguslugudeks: lisaks Joko loole näeme vanemat üksikut naist (Ene Järvis), kes töötab koduõpetajana, sõbrannadega kasiinosse sattudes saab ta rahaautomaadis oma esimese suure võidu ja loodab, et sel viisil suudab ta lastele ja lastelastele rohkem pakkuda; igavlev aga kohusetundlik töödejuhataja (Ain Lutsep), kelle ainukeseks saatjaks on jäänud koer, leiab end samuti mängusõltlasena pärast seda, kui näeb oma kolleegi edu mängulaua taga ja paneb mängu oma usalduse. Tõsielul põhinev film vaatleb mitut mänguritüüpi – siin on emotsionaalsed ja ratsionaalsed mängurid. Emotsionaalseim on Ene Järvise mängitud vanem naine, kes lähtub eelmistest võitudest saadud õnnetundest; Tuisu Joko püüab saada puuduolevat raha kasvava pere ja uue vannitoasisustuse tarvis; Ain Lutsepa kehastatud töödejuhataja otsib abi aga juba mänguteooriatest. Keskseks tegelaseks on Joko, kelle lugu ka kõige üksikasjalikumalt lahti mängitakse, filmi käigus puutub ta kokku ka niiöelda mängukuradi endaga, kes ta sõna otseses mõttes sinna kõige pimedamasse kohta saadab kui valedest ja hingepiinadest auklikuks söödud inimvare. „Deemoneid“ võib pidada hoiatusfilmiks ja sellena on ta ka mõeldud. Väljapääsu sellest põrgust ei ole ja kõik liigub aeglaselt ning pöördumatult traagilise lõpu suunas. Ilmselgelt on režissöörile olnud olulisem filmi üldise sõnumi kohaletoimetamine, üksikute lugude läbitöötamine on jäänud teisele kohale. Nii jäävad seletamata või lõpetamata mõned kõrvaltegelased ja -liinid, kõige enam kannatabki ehk töödejuhataja lugu, mis oleks ka üksi kogu filmi välja mänginud. Üksi oleks välja mänginud ka teised lood – eesti näitlejad näitavad filmis taas väga head taset, Elen Lotmani operaatoritöö lisab nüansse valitud värvigammaga ja probleemiasetus ise annab hea lähtepunkti mõjuvaks draamaks. Siin on häid stseene ja väga häid näitlejatöid ka kõrvalosades, näiteks Evelin Võigemast noore ema rollis. Samas jääb südant kriipima mitte niivõrd see probleemistik, mille film esile toob – ennast üha tihedamasse valede võrku mässiv väike inimene, kes juhindub küll headest mõtetest ja soovidest, kuid lõpetab hoopis vastupidises olukorras, ennast ja oma lähedasi reetnuna, väärikuse peenrahaks vahetanult, vaid nähtu kunstiline rabedus. Tööle ei hakka mitmed tegijate poolt soovitud võtted nagu lugude sündmustiku aja ja koha kokkuviimine ning tuleviku sündmuste toomine välgatustena ettepoole. Mõned stseenid mõjuvad põhjendamatult pikkadena, lastes vaataja niiöelda oma lõa otsast lahti, teised vajaksid mõjulepääsemiseks aga samas hoopis rohkem aega. Mäeots säilitab vormiliselt neutraalse suhtumise isiklikult väga õrna teemasse – kaamera ei lähe tegelastele liiga lähedale, samas on nad kogu aeg ekraanil ja nende probleemid süvenevad. Me näeme aeglaselt kulgevat allakäiku, võlgade kuhjumist ja suhete purunemist. Jokol tekivad mängusõltuvusest isegi hallutsinatsioonid – kas see ka päriselt võimalik, peame küsima neilt, kes teavad. Valed toovad kaasa uusi ja lõpp on alati ootamatu. Filmi originaalmuusika on Andres Lõolt ja esimest korda kasutatakse eesti filmis ka Morrisseyd. Kui Lõo anti-pop töötab filmi kontekstis väga hästi, siis Morrissey filmiga kahjuks küll ei haaku. Aga, mida rohkem filme, seda rikkam on siinne kinokultuur ja seda parem põhi luuakse tulevate tööde tarvis. (Delta 9.11)

KÕIK MUUSIKUD ON KAABAKAD (HELERI SAARIK, 2012)

Kui loosung ACAB ("Kõik mendid on m****d") on kujunenud lääne kontrakultuuris omaette terminiks, mida tätoveeritakse ja trükitakse, siis Heleri Saariku täispika mängufilmi pealkirjaks olev ühte kunstiloojate valdkonda häbimärgistav loosung "Kõik muusikud on kaabakad" töötab vaid antud filmi kontekstis. Saariku esimese täispika filmi loosung vastandab muusikud neile, kes seda ei ole, tuues mõnevõrra provotseerides välja vaid ühe tahu filmi sisulisest probleemistikust. Filmi peategelane Leila (Riina Maidre, kes on ka reaalselt muusikaga tegelenud – vt Raadio Maria) on vussi jooksvas suhtes noor naine, kes teenib leiba keevitajana, kuid soovib end teostada hoopis kaunimatel aladel - tal on hea hääl, hea väljanägemine, ta on musikaalne, oskab end näidata ja räägib vabalt mitmes võõrkeeles. Film jälgibki üht eluetappi, kus Leila püüab pöörata elus uue lehekülje, vastust, kas see õnnestub, film otseselt ei anna, finaal lubab mõlemaid tõlgendusvõimalusi. Vaatamata provotseerivale pealkirjale ja kaamera eest läbi vilksatavatele muusikutele pole see muusikafilm. Tahes tahtmata meenub Peeter Urbla 1982.aasta film "Šlaager", mis jällegi oli muusikafilm, kaardistades ühe ettekujutlusliku lauluvõistluse raames toonase levimuusika säravaimad tähed; ka selles filmis oli peaosas üksik naine (Els Himma), kes pidi tegema raske valiku; ka Peeter Urblale oli see esimene täispikk film, kusjuures ta "julges" filmis esile tuua sellised teatud mõttes "underground" bändid nagu Kaseke, Päratrust või Ruja, kes toonastele võimudele eriti ei meeldinud. Heleri Saarik jagab oma filmis rolle praegu kuumadele nimedele - Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits, Lotte Jürjendal, Andres Lõo; muusikat kuuleb filmis ka Taavi Laatsitilt, Tehnoloogiliselt Päikeselt ja Tõnis Leemetsalt. Õigupoolest on see mitme aasta tagant taas üks kodumaine film, mille heliriba-albumit soetada sooviks. Juba praegu võistleb üks video filmist ka kodumaise muusika Top-7 saates ETV2s - Andres Lõo "I Don't Know How To Write a Song in English", videojagamise keskkonda sobiks neid filmist välja noppida teisigi ja poleks ime, kui mõne aja möödudes ilmub välja uusigi videoid filmi muusika ja materjaliga. Alles paari aasta eest sai Heleri Saarik aasta muusikavideo auhinna, mis pärjas ta kogemust muusika- ja reklaamiklippide tegijana. Kaks aastat tagasi valmis Saarikul ka mütoloogiline ja müstiline lühifilm "Näkilaul", mis jäi meelde nii režissööri-, kui ka kunstniku- ja kaameratöö poolest. Saariku esimesel täispikal filmil on aga oht lühifilmi varju jääda, sest muusikavideote esteetikale üles ehitatud heitliku stilistikaga linatöö jääb vormiliselt ühtsemale „Näkilaulule“ lihtsalt alla. Saarik justkui otsiks „Muusikutes“ alles oma keelt, väljenduslaadi, „Näkilaulus“ oleks ta selle justkui juba leidnud. Nagu paljude reklaamist või muusikatööstusest filmi tulnud tegijate puhul on ka siin märgata suurt väljenduspotentsiaali ja stilistilist pagasit, mida kõike on ka soov kohe ja praegu välja näidata. Samas võib seda kunstilist kirevust lugeda ka kui noore naise eneseotsingute poeetilist peegeldust, ühelt poolt trööstitult pidetu, teisalt aga täis usku kaunimasse maailma, mida aitab esile võluda Erik Põllumaa kaameratöö. Heleri Saarik räägib Leila ja ta sõprade läbi loo andekatest tänapäeva noortest, kes kulutavad end meelemürkides ja stripiklubides, selle asemel, et end ja oma annet teostada. Saariku kriitikateravik pole suunatud riigi või valitseva korra vastu, pigem on ta kujutatud noorte meelestatus anarhistlik ja dekadentlik, elunautiv ja samas ka sedasama naudingut põletav. Saarik osutab, et vastused ja võimalikud pääseteed on inimestes endis, mitte aga asukoha vahetuses piirideta Euroopas. Riigilipp, mille järele Leila ööpimeduse varjus ronib, võib sama hästi olla ka Union Jack ja rand, kus ta sõpradega päikesetõusu tervitab, kusagil Bretagne'is. Vaba Euroopa lastele vahet pole. Nagu ka Saarik ise on tõdenud, on „Kõik muusikud on kaabakad“ unistamise ja suureks kasvamise lugu. See on vaatamiseks siin ja praegu, testimiseks nagu novembrikuine Beaujolais Nouveau, noor vein, mis alati ei pruugi olla hea aga mida ei saa ka tegemata jätta. (La Strada, november)

SKYFALL (SAM MENDES, 2012)

"Bond, James Bond" - sedasi on end esitlenud briti superagent, kel luba tappa, juba 23 filmis, viimases kolmes Daniel Craigi kehastuses ja äsja linale tulnud filmis "Skyfall" Sam Mendese lavastuses. Filmi ümbritseb selle tegijate poolt kehtestatud salapära – ükski ajakirjanik ega kriitik, kes filmi on näinud ja sellest kirjutab, ei tohi, EI TOHI, paljastada filmi sisu. Kartus tegelikult põhjendamata, sest Bondi ei vaadata üldse mitte sisu pärast ja kriitiku ülesanne polegi lahti rääkida tegevustikku. Ilmselt peegeldab selline keeld pigem tegijate hirmu karmis meelelahutusmaailma konkurentsis, kus Külma Sõja aegse superagendi au ja trooni ähvardavad üle võtta tema arvukad järeltulijad nagu „Võimatu missioon“ ja Bourne'i saaga, rääkimata videomängudest, mis võimaldavad vaatajal passiivsest rollist väljuda ja oma adrenaliinilaks hoopis teisel moel kätte saada. Samas peavad Bondi filmide tegijad midagi pakkuma ka neile, kellele pool sajandit tagasi sai iidoliks shotlane Sean Connery. 13 aastat tagasi „Tabamatu iluga“(American Beauty)kassarekordeid teinud Sam Mendese „Skyfall“ ongi omamoodi kesktee, kus püütakse vastu tulla mitme põlvkonna ootustele. Daniel Craig kehtestas uue Bondi kuvandi kuus aastat tagasi Martin Campbelli Bondi filmiga „007:Casino Royale“. Craigi Bond on pigem mees tänavalt, kui aadlisuguvõsast härrasmees nagu seda oli Connery. Oma kahtlustava pilgu ja hüppevalmis olekuga sobib Craigi Bond paremini riigi ja rahvuseta kurjategijate seltskonda, meenutades pigem ärakaranud vangi kui Ühendkuningriigi hinnatuimat džentelmenist salamõrtsukat. „Skyfall“ on juba kolmas film samade stsenaristide ja osatäitjaga, ning kuulu järgi on Craig kinnitatud Bondi ossa ka kaheks järgmiseks filmiks. Uue Bondi maailma kujundavadki tegelikult lavatagused hallid kardinalid, – stsenaristid Neal Purvis, Paul Haggis ja Robert Wade. Lavastaja on pelk tööriist, kelle ülesandeks on etteantud maailm nähtavaks, vaadatavaks ja nauditavaks muuta. Kaamera taga on „Skyfallis“ Roger Deakins, kelle kaunist pildikeelt on vaataja saanud nautida ka vendade Cohenide filmides. See stsenaristide meeskond on kehtestamas uut Bondi saagat – see on agent, kellel on oma minevik, lapsepõlv, kodu, omad saladused, millele „Skyfallis“ vihjamisi, nagu katseliselt lähenetakse, et testida vaatajate reaktsiooni. Nagu näitab ka film, on Bondi saaga jõudnud teatud pöördepunkti – üliinimesest on saamas inimene, oma tunnete, vigade ja nõrkustega. XXI sajandi Bond võib kahelda oma ülemuste otsustes, isegi eirata juhtnööre ja tegutseda oma äranägemise kohaselt. Tekkimas on samasugune olukord, kui aastal 1969, kui pärast Sean Connery loobumist võtsid tegijad ette riskantse pöörde, lastes George Lazenby kehastatud Bondil filmis armuda. Ehkki film põrus linale tulles lausa kohutavalt, on „On Her Majesty's Secret Service“ (Peter R.Hunt) senini üks ilusamaid ja dramaatilisemaid Bondi filme. Järgmiseks filmiks – „Teemandid igaveseks“ (Diamonds Are Forever. 1971) toodi tagasi Sean Connery ja lavastaja Guy Hamilton, ning kõik läks taas vana rada. Ja seda kuni Daniel Craigi tulekuni. Nüüd võibki mängida mõttega, et mida toob järgmine Bondi film, mis on kuulu järgi plaanitud juba ületulevale aastale. Ei imestakski, kui Bondil lastaks taas armuda, sest miski muu ei suudaks üksiku agendi tegemisi takistada rohkem kui tõeline kiindumus. Muutunud on muidugi ka maailm, milles Bond tegutseb – enam pole tegemist vaenujalal olevate suurriikidega – poliitilise tundlikkuse ja üleilmse majandusolukorra ettearvamatuse tõttu on tegijad targu hoidunud vastandamast Suurbritannia salateenistust kriisiriikidele nagu Põhja-Korea, Iraan või Lähis-Ida maad. „Skyfalli“ kurikael on Bondile võrdne vastane, keda ajendab isiklik kättemaksuiha. Kurja saadab ta korda pelgalt lõbuks, sest ta võib, ta on asetanud end väljaspoole seadust ja moraali, nii nagu seda on ka kahe nulliga superagent. Ja Javier Bardemi valimine Paha rolli oli üks filmi paremaid valikuid. Ka see on üks uue Bondi meeskonna taktika – valida kurikaela rolli tugevaid näitlejaid - nelja aasta taguses filmis „Veidi lohutust“ („Quantum of Solace“. Marc Forster) kehastas paha Mathieu Amalric, „Casino Royale'is“ aga Mads Mikkelsen. „Skyfallis“ on head võitluskoreograafiat ja muud märulit, film juba algabki tagaajamistseeniga, mis viib Istanbuli Bazari katusele. Siin on palju vaatemängulist ilu ja pildiliselt nauditavaid lahendusi nagu näiteks võitlusstseen öise Shanghai pilvelõhkujas, aga siin on ka ebausutavaid käike, nagu äsja vanglast põgenenud kurjategija tarvis hopsti! nurga tagant välja ilmuvad transpordivahendid ja üliinimilk arvestamine ettearvamatute asjaoludega. Aga kõik see on tühiasi. Peamine on vaatemäng, ja seda vaataja ka saab. (Delta, 2.nov)

DAVID KOEPP "SÖÖST" (PREMIUM RUSH, 2012)

Hollywoodi üks tasustatumaid stenariste David Koepp on kirjutanud käsikirju sellistele kassafilmidele nagu “Jurassic Park” (Steven Spielberg, 1993), “Mission:Impossible” (Brian De Palma, 1996), “Ämblikmees” (Spiderman. Sam Raimi, 2002) ja viimane Indiana Jonesi film (Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull. Steven Spielberg, 2008). Seega siis koostöö režissööridega nagu Steven Spielberg ja Brian De Palma osutab juba valitumale seltskonnale, kes vaatajanumbritega ei riski. Stsenaristi töö kõrvalt on Koepp lavastanud kaheksa filmi, millele ise ka stsenaariumi kirjutanud. Niisiis, tegemist on staažika Hollywoodi tegijaga, kes filmitööstuses sees olnud juba rohkem kui paarkümmend aastat. Koeppi tänavu linale jõudnud “Premium Rush”, ehk maakeeli “Sööst” pole ilmselgelt odav film, selles on palju hulljulget kihutamist New Yorgi tänavatel, kokku ei hoita autode ega ka mitte digitaaltöötluse arvelt. Tulemuseks on aga kaasatõmbav põnevik, mis toob meelde 1970ndate aastate alguse vabameelsemad filmid Hollywoodis ja näitab, et haaravaid tagajamisstseene suudetakse lavastada ka praegu ning need pole muutunud ainult Aasiast tuleva kino pärusmaaks. “Sööst” räägib loo New Yorgi rattakulleritest, kelle argipäev seisneb ennastunustavas kihutamises läbi äärmiselt selge planeeringuga suurlinna. Joseph Gordon Levitti kehastatud Wilee on linna parim rattakuller, kes sõidab käikude ja piduriteta rattal ning kelle jaoks autod ja jalakäijad on vaid ohtlikud ning segavad elemendid. Ühel päeval saab Wilee ülesande, millega on seotud inimelud, organiseeritud kuritegevus ning korrumpeerunud politsei. Peale selle püüab ta klaarida suhteid oma armastatu ja rivaalitseva töökaaslasega. Lihtne lugu on võetus osadeks ja vaatajani tuuakse see ajalõikude kaupa, peegeldades üht juhtumit mitmest vaatevinklist. Film haarab oma tempoga juba algusminutitel ja vaataja saab hinge tõmmata alles lõpu poole, mil tuuakse tagasivaadetena sisse lõike veidi kaugemast minevikust. Film koosnebki peamiselt kihutamis- ja tagajamistseenidest läbi New Yorgi - see on omamoodi kung fu ratastel, kaasahaaravat lavastus- ja kaameratööd viimistleb arvutigraafika tiheda liiklusega teede läbimise võimalustest ja mobiiliäpina lahendatud otseteedest linnaplaanil. Peale selle on “Sööstus” muudki - stereotüüpidest võimendatud tegelasi nagu filmis Kurja esindav halb politseinik Bobby Monday (Michael Shannon), kes oma füsiognoomialt meenutab Bondi filmide Teraslõuga (Richard Kiel) või siis pealtnäha ohutu sudoku lahendaja (Kin Shing Wong), kes osutub rafineeritud tapjaks. Filmis on põnevikule omast vägivalda, kuid see pole liialdatud ja toob meelde taas pigem 70ndate aastate stiili, mida on omas võtmes jäljendanud ja arendanud taaskasutuskino kroonimata kuningas Quentin Tarantino. Ehkki “Sööstu” väärtus näib seisnevat peamiselt kihutamisstseenides, kus näidatakse pea kõiki rattatrikke, on filmis ka teatud sotsiaalne sõnum. “Sööst” on inglisekeelset terminit kasutades “anti-establishment” linatöö. Valitsus- ja jõustruktuurid on siin pigem halvad kui head - politsei on korrumpeerunud ja loll, riiklik immigratsioonipoliitika vastandub inimlikule õnnele ning rattakogukond autostunud väikekodanlastele. Kõik taandub inimeste vastastikusele abile ja lihtsale südameheadusele, mis aitab tekkivad probleemid lahendada. Koepp rõhub tänavausutavusele - seda näitab juba teema - ka reaalselt tegutsevaist rattakullereist, kellest samal ajal valmis ka dokumentaalfilm “Triple Rush” (Scott Papera, Karl Kimbrough, 2011); organiseeritud kuritegevus on “Sööstus” struktuur, mis tegutseb omas maailmas, millega kokku puutumist tasub pigem vältida, kuid mis suudab teatud olukordades isegi abiks olla, võimud on siin jõuetud ja kiusavad hoopis rattureid. New York on filmis peategelane omaette, oma toimimismehhanismiga keskkond, mille reegleid ja tempot tuleb hästi teada, et selles ellu jääda. David Koeppi “Sööst” pole muidugi puudusteta vaatemäng - stsenaariumis ilmselt vaatajasõbralikkuse huvides sisse toodud kõrvalepõiked ja lahendused ei tule filmile just kasuks, kuid üldpilti ei riku ja võib tekkida isegi üpris harva esinev soov filmi uuesti vaadata. (Delta 26.10)

EESTLANNA PARIISIS (ILMAR RAAG, 2012)

„Seule devant ta glace
Tu te vois triste sans savoir pourquoi
Et tu ferais n'importe quoi
Pour ne pas être à ta place

Si tu t'appelles mélancolie
Si l'amour n'est plus qu'une habitude
Ne me raconte pas ta vie
Je la connais, ta solitude..“

(Joe Dassin, 1974)

„Üksi veiniklaasi taga, tunned sa end kurvana, teadmata miks ja teed ükskõik mida, et mitte olla seal, kus oled. Kui sind nimetada melanhooliaks, kui armastus pole enam muud kui pelk harjumus, ära räägi mulle oma elust, ma tean juba seda - su üksindust“, laulis maailmakodanikust trubaduur Joe Dassin ühes kunagises löökalulus, mis kõlab ka ilmar Raagi filmis „Eestlanna Pariisis“.

Ilmar Raagi romantiline draama on enamat kui nostalgiline postkaart ühest maailma romantilisemast linnast ja sinna sattunud eestlannast. Postkaardi üheplaanilisus ei anna veel edasi filmi emotsionaalset ja empaatilist mõõdet, kaadritagusest sotsiaalajaloolisest taustast rääkimata. „Eestlannas Pariisis“ on Melanhooliat ja ka selle nooremat õde Romantikat, et üksinduse masendust ravida. Põhjamaisest kaamosest muretumasse Lääne-euroopa kliimasse viiv linatöö liigub tonaalselt ja sisuliselt hämarusest helguse poole, lõpetades lootust tulvil uue maailmakorraldusega. Ilmar Raag täidab filmile pandud ülesande anda sellega vaatajale veidikenegi sedasama lootust ja tuua ta välja argielu rusuvast üksluisusest. Inimlikus plaanis ongi „Eestlanna Pariisis“ soe ja lihtne lugu armastuse ning läheduse vajadusest, mis ei muutu ka inimese vananedes. Prantsuse filmilegend Jeanne Moreau kehastab Pariisis elavat üksildast ja vanaldast eestlannat Fridat, kes on arusaadavatel põhjustel loobunud sidemetest kodumaaga ning kelle suhted Pariisi eesti kogukonnaga on sumbunud kadeduse ja väikluse mülkasse. Frida armastatu, kohvikupidaja Stéphane´i (Patrick Pineau) kutsel saabub Fridat hoidma üksik eesti naine Anne (Laine Mägi). Hooldaja väljaõppega Annele on tööots Pariisis võimalus leida tröösti üksinduse eest, mida võimendab ema surm. Samuti on see harvaesinev võimalus pöörata elus niiöelda uus lehekülg ja seda keskkonnas, millest Euroopa äärses piiririigis elanud inimesed seni vaid unistatud. „Eestlanna Pariisis“ on film minevikust ja sellest tulevatest inimestest, kellel on samuti õigus tulevikule. Anne lahkumisplaan saab uueks alguseks kõigi kolme peategelase elus, milliseks see võib kujuneda, on sooja valgusega täidetud kaadritest küllaltki lihtne välja lugeda.

„Eestlanna Pariisis“ on arusaadavalt ja delikaatselt edasi antud armastuslugu, mille vaatamiseks tuleb kasuks teatud elukogemus. Noorema vaataja mured on veidi teistlaadi, samuti on XXI sajandi Pariis hoopis laiem sotsiaalkultuuriline kooslus kui seda on XIX sajandi vahetuse kuvand, mis senini paljude unelmaid toidab ja turismiettevõtjatele kasumit toob.

 



Prantsusekeelsele vaatajale avaneb film ilmselt veidi pinnapealsemalt kui meile, ajalooline taustsüsteem – eestlaste ärkamisajast pärinev püüd saada eurooplaseks, taandub filmi romantilise tegevusliini ees. Film kinnitab Eesti kuvandit hämara ja külma Põhjamaana, kus inimesed joovad, et vere käimas hoida, kasutavad senini kassetmagnetofone ja kannavad vormituid muhkjopesid. Samas pole selline pilt muud kui iroonia me endi pihta. Voodis lebav, kõige vastu protestiv ja kibestunud Frida on veelgi universaalsem irooniapeeglisse pandud kuvand neist, kes suudaks aga ei taha oma olukorda muuta. See on kujund, mis ühelt poolt tekitab kaastunnet ja teisalt ärgitab tegutsema, et end samasugustest emotsionaalsetest lõksudest hoida.





Eesti vaataja jaoks paigutub “Eestlanna” siinses kinolevis huvitavasse konteksti kahe äärmuse vahel – ühelt poolt Eric Toledano, Olivier Nakache'i elujaatav “1+1”, mis juba kevadest kinodes jooksmas, ja teiselt poolt Antti Jokineni muserdav nägemus aja loost “Puhastus”. Raagi „Eestlannas“ on helgelt lahendatud hooldustemaatika ja ka peidetud viide eesti rahva lõppematutele kannatusaastatele. Koostööfilmina annab “Eestlanna Pariisis” aga samuti lootust – vaatamata sellele, et film valmis suures osas hoopis Prantsusmaa ja Belgia rahade ning meeskonnaga, on ta hoopis rohkem „eesti film“ kui seda oli „Puhastus“ ja ka rohkem eesti film, kui seda oli siinsel produktsioonifirmal Amrionil Saksamaa filmitegijatega kahasse valminud „Polli päevikud“ või koos soomlastega valminud „Hella W“. Miks?
Sest ta räägib lihtsa romantilise loo kaudu eesti asjast kasutades ka peaosades väga häid eesti näitlejaid - Laine Mägi nüansirohke tegelaskuju kõrval tegi meeldejääva episoodilise rolli Helle Kuningas, kelle talenti on eesti filmis häbiväärselt vähe jäädvustatud. Ja nagu filmis näeme, saavad meie näitlejad väga hästi hakkama ka hoopis rikkama ja vanema filmikultuuriga riigi nõudmiste taustal.

(pildid: amrion.ee, forumcinemas.ee)

Delta (19.okt)

TOOMAS HUSSAR "SEENELKÄIK" (2012)

„Te kõik olete televiisorist!“, hüüatab metsatalus elav endine vang Üllar Saaremäe unustamatus kehastuses
Toomas Hussari esikfilmis „Seenelkäik“. See meedia-ja ainekujunduskriitiline film on üks paremaid debüüte
kodumaises mängufilmis läbi aastate. Seni teatris ja televisioonis end teostanud lavastaja teab täpselt,
millest ja millal rääkida. Üleilmse majanduskriisi taustal on elanikkonna usaldus valitsuse ja poliitikute
vastu madalam kui kunagi varem ning mainekujundajatel käes rasked ajad. Kommertstelevisoon risustab meeli edevate poliitikute tantsuoskamatusega, võimendades ja kasvatades vaatajate vaimset tühimikku ning
süvendades kuristikku tegeliku ja näiliku vahel.

Nutika ülesehitusega intelligentne komöödia „Seenelkäik“ räägib loo metsa eksinud poliitikust, ning selle kaudu ka võõrandumisest ja kaduvast ühtsustundest ühiskonnas. Autori enda sõnul pole ta taotlenud muud kui meelelahutust, kuid erinevalt paljudest teistest meele lahutamisele mõeldud filmidest, oskab Hussar pelgale olukorrakoomikale lisada laiema mõõtme, peegeldades tabavalt toimuva sotsiaalset tagapõhja. Kui püüda „Seenelkäiku“ paigutada kodumaise filmi mõttelisele horisontaalsele joonele, siis asetseks ta kusagil Veiko Õunpuu „Sügisballi“ (2007) ja Sulev Nõmmiku „Siin me oleme“ (1979) vahel, kaldudes sotsiaalselt laetuselt pigem „Sügisballi“ poole.

Ühe poliitiku lihtne seenelkäigu lugu räägib inimese hirmudest ja tühisusest tundmatu ees; olukorras, mil puuduvad teda kaitsvad sotsiaalsed kihid ja süsteemid; olukorras, kus kuningas on füüsiliselt ja vaimselt alasti. Seenelkäigust oleks võinud teha ka verdpritsiva õudusloo või ängistava psühholoogilise draama, kus tegelaste suhtepinged valla pääsevad ja päädivad mingisuguse „uue maailmakorra“ loomisega. Hussari filmi võib ja peabki vaatama kui kriitilist kommentaari illusoorsusele üles ehitatud maineühiskonnale, mis tugineb kavalale kuvandiloomele, mida mahhineeritakse ühiskondliku usalduse sisemiste väärtuste arvelt.
Kohtuvad igihaljad lood alasti kuningast ja metsa eksinud Hansust-Greetest. Seenele saadetud poliitikut saadavad ta eksiteel Kuninganna ja Õuenarr, Kuri pole aga mitte metsaonnis elav nõid vaid poliitiku kodune õukond, kes teeb kõik, et valedelooriga kaetud illusoorsust säilitada.
Aatelisust alateadlikult poliitkaubandusliku, omakasu püüdva retoorikavankri ette rakendades suudab Kuningas oma lõpukõnes äratada kõikumalöönud ühtsustunde ja taastada status quo.
Filmi koomika on halenaljakas – seda kujundab jubapeategelase, Raivo E Tamme mängitud poliitiku busterkeatonlik väljanägemine. Teeskluse tsivilisatsiooni kuuluvad tegelased jäetakse vastakuti ürgse loodusega, aktiivsest avaliku elu tegijast saab passiivne ohver, senised tugisüsteemid enam ei tööta ja edasine jääb juhuse kujundada. Poliitik ei suuda toimuvat oma kontrolli alla saada ja jääb õuenarri juhtida. Umbtee on seegi, ning õnnelikuks lõpuks peab appi tulema ime, keda kehastavad samblamütsidega kaitseliitlased.
Lõpustseen, kus metsatalus üksi elav endine vang püüab ristsõnu lahendada ja populaarne telesari putukasarvedega poliitikutega jookseb tühjale toale,on üks kõnekamaid ja ajakohasemaid meedia- poliitilisi remarke kodumaises filmis.

"Seenelkäik" on lihtsalt jälgitav ja universaalselt mõistetav, seda on näidanud filmi vastuvõtt välisfestivalidel ja ka kodumaa kinodes, kus ta on ka mitme linastusnädala järel kindlas esikümnes.
Hussari head silma näitab ülisobivate osatäitjate valik; operaatoritöö Rein Kotovilt loob ja kannab meeleolu, kasutatud on filmikunstis olulisi võtteid nagu kaadrist väljaspoole jääva tegelikkuse sissetoomine, kaadri sügavus ja tahaplaanile jäävad üksikasjad.

Ehkki filmiaasta pole veel lõppenud, võib juba väita, et 2012 läheb kodumaise filmi annaalides kirja mitte ainult kui juubeliaasta, vaid ilmselt ka väga heade debüütide aastana – täispika mängufilmi poole pealt kuulub Toomas Hussari „Seenelkäigu“ kõrvale kevadel linastunud Andres Kõpperi/Arun Tamme „Vasaku jala reede“. Häid uusi tegijaid lubab ka Balti Filmi ja Meediakooli magistritööde lühifilmikogumik „Alguses oli sõna..“.

(Delta 22.sept)

BENH ZEITLIN "METSIKU LÕUNAMAA ASUKAD" (BEASTS OF THE SOUTHERN WILD, 2012)

New Yorgis sündinud Benh Zeitlinil on õnnestunud see, mille poole püüavad paljud filmitegijad, kuid mis vaid mõningatel tõepoolest ka õnnestub – tekitada rahvusvaheline läbimurre esimese täispika filmiga. “Metsiku lõunamaa asukad” võitis peaauhinna Ühendriikide sõltumatu kino peamise peo Sundance'i festivalil, Cannes'is pärjasid filmi kriitikud ja oikumeeniline žürii ning need on vaid suuremad ja tähtsamad auhinnad.

„Metsiku lõunamaa asukad“ on fantaasiat ja lootusttäis lugu enesemääramisõigusest ning vabaduseihast, taustaks üleilmne soojenemine, inimtegevuse tagajärjel tasakaalust välja viidud maailmakord, mis ilmneb looduse kataklüsmides, ja see kõik on edasi antud läbi kuueaastase tüdruku Hushpuppy silmade. Pea et sama noorelt filmikunstiga tutvust teinud Zeitlin lubab tsiviliseeritud mugavustega harjunud vaatajal heita eksootikamaigulise ja naturalistliku pilgu vastuolulisse maailma, kus kõik on lubatud, kus Loodus võib olla helde jagaja ja ka karm võtja. See on film inimestest, kes soovivad olla väärikas osa Suurest Ringlusest, selle asemel, et sõltuda seina küljest tulevatest torudest. „Metsiku lõunamaa asukad“ viib kokku üldise ja isikliku, makro- ja mikrokosmose – ühelt poolt allakäiv, ennast sabast õgiv tsivilisatsioon, mis on rajatud looduse ekspluateerimisele, ning teisalt, selle ohver - väike, aga uhke ja sisemiselt võimas inimene, kelle peamine sotsiaalne tugistruktuur – perekond on sellesama lagunemisprotsessi tõttu muutumas olematuks. ose – ühelt poolt allakäiv, ennast sabast õgiv tsivilisatsioon, mis on rajatud looduse ekspluateerimisele, ning teisalt, selle ohver - väike, aga uhke ja sisemiselt võimas inimene, kelle peamine sotsiaalne tugistruktuur – perekond on sellesama lagunemisprotsessi tõttu muutumas olematuks.


Hushpuppy osas üles astuva kuueaastase Quvenzhané Wallise jaoks ei erine filmis näidatav reaalsus sellest väljapoole jäävast tegelikkusest, kuna on pärit Louisianast, kus samasuguseid vabakondi nagu filmis näeme ka elab. Quvenzhané pühendumus ja isiksus avaldasid režissöörile filmi tehes sellist mõju, et ta kohandas käsikirja ja lasi tüdrukul endal repliike mugandada. Sama käib ka teiste Zeitlini filmis üles astuvate tegelaste kohta. Ehkki keegi neist pole koolitatud näitleja, teevad nad siin silmnähtavalt parema töö kui paljud vastava õpetuse saanud ehk suudakski. Zeitlin annab neile, keskmise väikekondalase silmis heidikutele võimaluse rääkida asjadest nii, nagu nad neid ka mõistavad, pealegi, ei pea nad olema keegi muu, kui ise. See võimaldab Zeitlinil säilitada dokumentaalfilmile omase siiruse, kui siia lisada veel südamlik süžee, ongi tulemuseks meeldejääv ja mõjuv linatöö, mida juba mitmel pool on nimetatud aasta filmisündmuseks.

Innustust „Metsiku lõunamaa“ väntamiseks sai Zeitlin 2008. aastal, kui ta New Orleansis väntas lühifilmi mehest, kes prügist tehtud alusel asub päästma orkaan Katrina kätte jäänud omakseid. „Metsik lõunamaa“ viib teemat edasi ja kasvatab üldisemaks, lisades sinna poeetilist reaalsusmaagiat ja lapsepõlve fantaasiaid. See on ühtlasi avatud lugu, sest inimlikkuse ja vabaduse ideaal, mis loost läbi kumab, lubab kujutatava eksootilisusele vaatamata igalühel end sellesse sisse logida.
Zeitlini film on mõnes mõttes ka Ühendriikide ideelise loosungi ehk „Ameerika unelma“ ümbermõtestus – Zeitlin eemaldab sealt materiaalse heaolu ja lihtsalt saavutatava jõukuseaate jättes alles vabadusiha. „Metsiku lõunamaa“ vabadus on anarhistlik vabadus kaubandusliku ühiskonna kammitsatest, et elada kooskõlas loodusega, Looduse seaduste järgi.

Kui Quvenzhané käest küsiti, mida teeksid, kui saaksid teada, et maailm sinu süül kokku kukub, vastas tüdruk, et püüaks seda parandada – läheksin õigel ajal magama ja peseksin hambad.



(Delta, 5.10)